Täna oli seitsmes proovipäev ja nauditav on näha, mis on toimunud nende seitsme päeva jooksul – laua taga toimunud esimesest lugemisest oleme jõudnud esimese läbimänguni laval. Nüüd veel põhjalik viimistlemine ja 13.septembril oleme valmis LendTeatris tulemit näitama.
Väga mõnus on teha igapäevaselt proove, ehkki intensiivsed proovipäevad on üsnagi väsitavad, kuid lavastuse silmnähtav areng annab hoogu ja indu ka meile! Õigemini olemegi need muidugi meie, kes annavad arengu ja hoo lavastusele…. Või mispidi see õigupoolest on? 😉
Olgu kuidas on, aga kogu protsess on nauditav igas hetkes. Minule isiklikult on tihe ja lühike prooviperiood vägagi sobiv ning võimalusel tahaksingi praktiseerida rohkem selliseid lavastusperioode (üks niisuguseid oli ka Väino Uibo lavastatud “Pasjanss”), kuid tõsi on ka see, et lavastusperioodi pikkuse määrab näitlejate hõivatus igapäevatööga. Suur osa meie näitlejatest teevad seda hobina, kuid mulle väga meeldib Jaan Toominga suhtmine – ta kohtleb meid kui professionaale – ja see on ainult kasuks! Ei mingit hinnaalandust! Sama meelt oli ka Väino Uibo – pole tähtis, oled sa professionaal või harrastaja, aga kui publik tuleb sind vaatama, siis tahab ta saada elamust nauditavast mängust. Näitleja peab tööd tegema endaga, oma häälega, oma kehaga, oma rolliga ja pole mõeldav, et seda kõike on võimalik mahutada paaritunnisesse proovi kord nädalas. See eeldab igapäevast tööd. Ja see on meie, näitlejate, teha!
Meil ei ole väga palju neid inimesi, kel on võimalus teha päevade kaupa proove-proove-proove, kuid seda suurem rõõm, kui mõne projekti raames on see võimalik – see on hindamatu kogemus ja on fantastiline, et on selliseid teatrile pühendunud inimesi, kes on ihu ja hingega lavastuse juures, mõtlevad aktiivselt kaasa, teevad iseseisvalt tööd rolliga ja annavad endast 200% lavastuse õnnestumiseks.
Selles projektis on meie hea õpetaja häälekooli alal Kristo Viiding, kes enne proovi algust teeb meiega hääleharjutusi ja annab igati häid nõuandeid ettevalmistumises pikaks proovipäevaks.