http://teatritasku.ee/skandaalne-jaan-tooming-elva-lendteatris/
SKANDAALNE JAAN TOOMING ELVA LENDTEATRIS
Jaan Toominga teine lavastus harrastusnäitlejatega ja profist staariga Lendteatris on taas protest rutiinse, klišeeliku, inimlikkust tapva argielu vastu.
Seekordne Lendteatri külalisnäitleja on Kristo Viiding. Kümme aastat tagasi lõpetas mees Tallinna lavakunstikooli. Töötas Draamateatris, nüüd on vabakutseline näitleja. 2016. aastal tegi Eesti Draamateatris külalisena hiigelrolli Hendrik Toompere noorema lavastuses “Väljaheitmine. Ühe õuna kroonika”. Olgu ka see öeldud, et eelmises Jaan Toominga lavastuses „Hamlet” mängis peaosa Nero Urke. Samuti vabakutseline mees, kes 2011. aastal tunnistati Eesti parimaks meesnäitlejaks Kaarel Irdi rolli eest Tartu Uue teatri lavastuses “Ird K”.
Lendteater loodi Elvas 2014. aastal. See harrastusnäitlejatest koosnev seltskond tutvustab ennast ise nii: „Lennukad ideed + teater = LendTeater”. Ka see on selles kontekstis ilmselt tähtis, et Lendteatri kodu on Elva linnakese kunagises kuulsas poemajas ristteel.
Skandaalne juhtum
Lavastaja Jaan Tooming võtab seekord, kavalehel olevat sõna kasutades, adapteerida Briti klassiku, romaanikirjanik J. B. Priestley juba 1956. aastal kirjutatud näidendi. Paha pole teada, et kirjanik elas saja-aastaseks ja et Tallinna Linnateatris mängitakse praegu menukalt tema näidendit „Aeg ja perekond Conway”. Teagi nüüd, kas adaptsioon on kohandamine või kohendamine, igatahes mõjub inglise läinud sajandi näidendi asetamine Valga linna mitte ainult ulakusena, vaid hoopis usutavana. Ka see, et peosaline Kristo Viiding loitsib Uku Masingu tõlgitud Rabindranath Tagore luuletust:
„Võite naerda, mu sõbrad! / Aga mina jälitan viirastust, mis põikab kõrvale mu eest!/ Jooksen üle mägede ja orgude,/ matkan läbi nimetuid maid,/ sest ma – pean jahti Kuldpõdrale!
Teie tulete ja ostate turul7 ning lähete tagasi oma koju, koormatud varadega!/ Aga kodutute tuulte võlu on puudutanud mind!/ Ma ei tea kunas või kus? Mul pole ainsatki muret südames! Kõik selle, mis oli mu päralt/ olen jätnud kaugele oma selja taha!/ Jooksen üle mägede ja orgude,/ matkan läbi nimetuid maid,/ sest ma – pean jahti Kuldpõdrale!
Kohandamine on ka see, et laval on seekord kasutusel lausa kaks šamaanitrummi, mis iseloomustavad muule tähtsale lisaks ka Jaan Toominga lavastajakäekirja läbi aastate. Muide ka see on Jaan Toominga teatritööde üks iseloomustav joon läbi aastate, et ta suudab laval elama võluda just need inimesed, kellega ta sel hetkel töötab.
Tavaline esmaspäev
Niisiis Valga linna panga juhataja otsustab ühel hommikul, et ei taha enam elada pankuri elu, et tahab vaba olla. See on rõhutusega kõige tavalisem esmaspäev. Julgen siinkohal teile pisut paotada selle lavaloo sisu sellepärast, et see, kuidas trupp mängib, on üsna kirjeldamatu. Peategelane Kristo Viiding vahetab ülikonna ja lipsu saamide neljatuule mütsi või narrimütsi ja triibuliste alt laiade pükste vastu, võtab kaasatoodud kahest mustast kotist kaks šamaanitrummi ja loitsib. On nagu kass, siis nagu ahv, naerab esimese hooga üsna võltsilt ja siis äkki vabanenult.
Muidugi tekitab pangajuhi tööle mitte ilmumine segadust. Ja üsna klišeelikult arvatakse, et ju pangahärra on purjus, haige, peast segi. Kõiki neid seisundeid mingi erilise oma nõksuga, mis laseb teravama pilguga vaatlejal aimata, et nii ei ole, Kristo Viiding ka mängib. Oma pangahärraks olemist nimetab šamaanitsev Kattel (tegelaskuju nimi) poolsurnud olekus elamiseks, jah, ka surmaune magamiseks. Nüüd teeb ta, mida tahab, ja tahab ta hommikul trummi lüüa. Tahab viskit ka juua ja teistele pakkuda, aga hommikuti ju avalikult ei jooda, pole kombeks. Kristo Viiding korraldab laval meeleolude silmnähtava vaheldumise, muundumiste tulevärgi. Näitab suurepärast vaimset ja füüsilist vormi.
Kärtspunane kleit
Heh, adaptsioon – kohtuvad Katel ja Kuu. Priestleyl on näidendis võtmetegelane Delia Moon, Toomingal muutub ta Teele Kuuks. Inglase ülivaimukas mõttevilks, mille ta näidendisse sisse kirjutab, nimelt Delia, meil siis Teele taustauuring mõjub vägevalt. Katel helistab proua Kuu mehele ja küsib, ka naise punane sportauto on mehe kingitus. Selgub, et muidu alati range proua Kuu on selle kärtspunase auto endale ise valinud ja ostnud. Katel sellest siis saab kinnitust, et range kostüümi sees elab elus inimene. Hiljem ongi laval argiste, mitte midagi iseloomustavate kostüümide seas Viidingu Kateli seljas punane hommikumantel ja Teele Kuul kärtspunane kleit. Ja trummid on kilbiks ümbritseva närukaelsuse vastu. Nad rütmistavad elu ja lavaelu, laulavad, tunnevad kaasa, vaikivad…
Jaan Tooming on lavastajanipina ilmselt palunud trupi teisi tegelasi peale Teele Kuu ja Georg Katel oma osa loomisel rõhutada just väliseid, amatöörteatris esile tulevaid esimesi klišeesid – mängida üle. Ja laval sünnib mitte üheplaaniline komöödia, vaid mitmekihiline satiir. Nii hulluarst, politseikomissar kui Tallinna pangajuhataja on sõnades hoolivad, armastavad, sügavate tunnetega normaalsed inimesed.
Jaan Tooming näitab meile silmakirjalikkuse koledust kogu oma alastuses. Hirmuäratavat normaalsust. Hingeliselt surnud inimesed, kes ei saa aru või ei taha saada sellest, et on surnud. Laval on kontrastid ja see võiks tekitada äratundmise, milline maailm meid ümbritseb. Pank tahab olla mitte ainult me sõber, vaid ka kõigi inimeste ema ja isa. Lavastuse moraal on, et hakake elama.
***
Otsene paralleel selles nähtus on Jaan Tätte näitemänguga „Meeletu”, kus samuti edukas mees peavooluühiskonnas otsustab oma elu muuta. Jaan Toominga uuslavastus on groteskne, ekstsentriline. Meie ees on kõverpeegel ja äkki selgub, et ei tohi süüdistada peeglit, kui lõust on viltu. Rõõmustav oli, et tegijad näisid uskuvat maailma muutumise võimalusse.
J. B. Priestley ainetel Jaan Tooming
SKANDAALNE JUHTUM
Komöödia kahes vaatuses
Lavastaja Jaan Tooming
Georg Katel – Kristo Viiding
Linnanõunik Kõvanupp – Karl Bussov
Komissar Tänav – Airé Pajur
Teele Kuu – Kaidi Koppel
Härra Suslik – Rein Annuk
Dr. Krõnks – Mikk Sügis
Muusika Jaan Tooming, Kristo Viiding, Mikk Sügis
Ilmus Maalehes, fotod Lendteater ja Viio Aitsam.
Rõõmustav taaskohtumine noore Toomingaga Jaan Toomingu «Skandaalse juhtumi» arvustus
Lendteatri lavastuse «Skandaalne juhtum» tõi lavale legendaarne Jaan Tooming, peaosas Kristo Viiding. FOTO: Airé Pajur
Kui nimetada Eestis kedagi elavaks teatrilegendiks, siis on see küllap Jaan Tooming. Üle kümne aasta tagasi Vanemuisest lahkuma sunnitud Meister on viimastel aastatel leidnud toreda koostöö Elvas endale kena teatrikodu rajanud Lendteatriga. Eelmisel sügisel üllatasid nad meid «Hamletiga». Arvestades, et tegemist on harrastusteatriga, kärpis Jaan Tooming Shakespeare’i tragöödiat oskuslikult, ilma et lugu ja põhikarakterid oleksid kannatanud, seejuures jäi selgelt kõlama lavastaja nüüdisaegne maailmavaateline sõnum. Nero Urke esitas nimitegelast erakordselt ekspressiivselt, printsi hullusehood olid ülimalt ekstsentrilised ning kõrvalpilk neile salvavalt kaval.
Ka J. B Priestley komöödia «Skandaalse juhtumi» lavaletoomisel on Tooming läinud sama teed: Priestley teksti on kärbitud ning seekord kohandatud ka Eesti oludele. Lendteatri põhitrupile lisaks on nüüdki peaossa kutsutud (vaba)kutseline näitleja – Kristo Viiding.
Lendteatri lavastuse «Skandaalne juhtum» tõi lavale legendaarne Jaan Tooming, peaosas Kristo Viiding, fotol koos Kaidi Koppeliga.
FOTO: Aili Alber
Jaan Toominga käekirja tundmata võib lavastuse stiil ning näitlejate mängulaad nii «Hamletis» kui ka eriti «Skandaalses juhtumis» kutsuda publikus esile teatud ebaluse: «tegelikus elus inimesed ju nii ei käitu», «miks nad ometi üle mängivad ja pedaali kogu aeg põhja suruvad?» jne. Loomulikult teab ja näeb seda ka Tooming. Kuid lavastades materjale, kus möllavad üsnagi banaalsed kired ning kus psühholoogiline rolliloome võib üldjuhul (eriti kui tegemist pole tippnäitlejate trupiga) tekitada vaid igavust, on Tooming varemgi välistanud igasuguse «elusarnasuse».
Meenuvad tema esimeste lavastuste hulka kuulunud H. Ibseni «Väike Eyolf» (1973), «Musketäriaana» (1973) ning M. Vorfolomejevi «Pühak ja patune» (1980). Enamikule tegelastest dikteeris lavastaja seal füüsilise osajoonise, milles teravalt väljendus peamine karakteri kirgedest või hirmudest. Sellega saavutati lavastuse üldstiiliks terav grotesk, millele vastandusid peategelane (või peategelased), keda lavastaja ja osatäitja(d) olid tõsiselt võtnud ning kelle missiooniks oli väljendada lavastuse positiivset ideed, ilma milleta pole Toominga töid juba ammu võimalik ettegi kujutada.
Mulle tundub, et nii on Tooming toiminud ka «Skandaalse juhtumi» puhul. Situatsioon meenutab seejuures Jaan Tätte näidendit (ja filmi) «Meeletu», kus edukas ärimees otsustab teha oma senise eluga lõpparve ja valida vabaduse nii vaimses kui ka füüsilises mõttes.
Lendteatri lavastuse «Skandaalne juhtum» tõi lavale legendaarne Jaan Tooming, peaosas Kristo Viiding.
FOTO: Airé Pajur
Peategelase, Toominga töötluses ühe suurpanga Valga filiaali juhataja Georg Katteli rolli Kristo Viidingut kutsudes on Toomingal olnud hea silm ning õnnelik käsi. Suurepärases füüsilises vormis olev Viiding rokib laval. Vabadust kujutades igatahes täiega, kasutades selleks ka Toomingale läbi elu nii armsaks olnud trumme.
Samas ei kaota näitleja hetkeski ka teist plaani ja kõrvalpilku toimuvale ja temaga toimepandavale. Hiilgestseeniks peaksin seejuures pärast hüpnoosiseanssi mängitud «andekspalumist» kõigilt solvatuilt. Lavastaja «halastuse» – õiguse inimlikult mõjuda – on pälvinud ka Katteli armastuse võitnud noorproua Teele Kuu, kes tegevuse kulgedes «ümber kasvab» ning publiku rõõmuks lõpuks koos Georgiga vabadusse põgeneb. Kaidi Koppel näitab ennast selles rollis väga sarmika ja võimeka näitlejannana.
Kõik teised tegelased on selgelt «ühe funktsiooni» kandjad, kel vasardab peas vaid üks mõte. (Toominga sellelaadse lavastajanägemuse tipuna meenub aegade hämarusest Lembit Eelmäe mängitud hertsog Buckingham, kes töllerdas kogu etenduse laval, suur fallos peas). Rein Annuki pangahärra Suslik on paanikas panga reputatsiooni pärast, Airé Pajuri politseikomissar Tänaval on tegu ülemustele pugemise ja tavainimeste suunas jõhkrutsemise täpse gradueerimisega. Mikk Sügisel on äsja psühhiaatri paberid saanud kõrvaarst Krõnksuna põhimureks enda väljanäitamine kõikvõimsa spetsialistina.
Lendteatri lavastuse «Skandaalne juhtum» tõi lavale legendaarne Jaan Tooming, peaosas Kristo Viiding.
FOTO: Airé Pajur
Kõik näitlejad tulevad saadud ülesande piires oma rolliga toredasti toime. Vaid Karl Bussovi linnanõunik Kõvanupp teeb üheplaanilise forsseeritud karjumisega vaatajad esialgu nõutuks. Kui teises vaatuses selgub, et tema mure 3,4-miljonilise liisingu pärast võib leida positiivse lahenduse ning näitleja seeläbi rahuneb, läheb mõte sellele, et ise nii suurt «muret» omades vist kah ei vastutaks oma tegude eest. Igatahes tean poliitikuid, kes just sellise mure tõttu on süüdimatuks muutunud.
Tooming maalib meile Priestley abil ette pildi tänapäeva Eesti ühiskonnast. «See pole ju nii!» tahaks hüüda. Ega ole jah, sest ma ei teagi peale Hannes Tamjärve ühtegi teist Georg Katteliga sarnast tegelast. Aga kui kõik valiksid «vabaduse», siis ju ühiskond laguneks? Seda kindlasti, kuid eks ole kunsti kohuseks seda võimalust oma elumuredes õnnetuile inimestele ikkagi meelde tuletada. Ja ärgu siis tehku tervet rehkendust, tehku pool või vähemalt veerandki!
ARVUSTUS
«Skandaalne juhtum»
J. B. Priestley ainetel adapteerinud Jaan Tooming, lavastaja Jaan Tooming
Nimiosas Kristo Viiding. Teistes osades Kaidi Koppel, Airé Pajur, Karl Bussov, Rein Annuk, Mikk Sügis.
Esietendus Lendteatris 13. septembril.
Mida õppida Jaan Toomingalt?
Jaan Toominga elutöö on viimase neljakümne aasta jooksul eesti teatrit vägevalt mõjutanud. Jaan Tooming, Religioossed motiivid minu loomingus. Eesti Teatriliit, 2011. 270 lk. Olen pidanud Jaan Toomingat oma õpetajaks alates sellest 1976. aasta jaanuari hommikupoolikust, kui sisenesin Vanemuise suure saali vasakpoolsesse, nn Irdi looži ning sattusin maailma, mis võttis esimesest hetkest hinge kinni. Käis „Põrgupõhja uue Vanapagana” peaproov. Lavale ehitatud tilluke maailm tõusis, langes, pöörles ja purunes tohutu lillakas-punaselt pulseeruva kosmoselöövi all, saali vallutavaks helitaustaks tol ajal täiesti erakordne ja seetõttu müstiliselt mõjunud elektrooniline muusika (Valeri Serebrovski), ning kahe maailma vahel heitlesid inimesed: Lembit Eelmäe Jürka, Heikki Haravee Kaval-Ants ning põrgueidena pidutsev Liis Bender. See on jäänud minu elu üheks kahest suuremast teatrielamusest. Teine, samuti proovist saadud, oli Andrzej Wajda „Nastasja Filippovna”. 1976. aastal me polnud Jaaniga veel otsetuttavad, kuigi mul oli jätkunud jultumust „arvustada” tema lavastusi „Laseb käele suud anda”, „Väike Eyolf” ja „Musketäriana”. Tookordse proovitungimise eesmärk oli teha 30aastaseks saava noore lavastajaga intervjuu ajakirjale Kultuur ja Elu, kus oli otsustatud avaldada pildiseeria äsjasest Lauteri preemia laureaadist. Tolle intervjuu viimase küsimusena palusin: „Ütle midagi neile, kes on sinust poole nooremad.” Mõeldes 15aastaste peale, lausus Tooming: „Kui ümbruskonnas pole enam kedagi, kes teie küsimustele vastata suudaks, ei peaks siiski käega lööma. Seepärast ongi väga oluline leida inimene, õpetaja, autoriteet, keda te usaldate täielikult, kes isegi siis, kui ta ei suuda vastata, autoriteediks jääb, sest te mõistate, et olete jõudnud küsimusteni, millele ei olegi veel vastust. Kõige rängem on elada teadmisega enda lõplikkusest, aga ometi otsida vastust! Kui lihtsalt libiseb üle huulte: elul ei ole mõtet. Aga see, et meie, surelikud olendid, pole veel tähendust taibanud, ei vähenda ränka süükoormat, mis tuleneb just meie taipamatusest. Sest kui elu meile juba kingitud on, siis oleks rumal tegu seda kingitust tühiseks pidada … Ja ikkagi, tähtis on küsida: milline on inimese koht Universumis, mis mõte on inimkonna 6000aastasel tsivilisatsioonil miljonite galaktikate „taustal”?” Olen kindel, et mõeldes nüüd juba 30aastastele, ütleks Jaan praegu niisamuti. Sellele küsimusele vastuse otsimine on läbinud kõiki tema lavastusi ning läbib ka äsja ilmunud ja senist elutööd kokkuvõtvat raamatut.
Kuigi oleme üheealised, on just Jaan Tooming olnud mulle selliseks õpetajaks, autoriteediks, kes on kujundanud oma lavastustega minu teatrimõistmist ja maailmanägemist, tema loomingu ja isikuga suhtlemine on olnud mulle tegelikuks eluülikooliks. Ka religiooni tähendusele avas just tema minu (teadusliku ateismi õppejõu!) silmad, mille tunnistuseks ilmutasin Moskva ajakirja Teatr 1976. aasta septembrinumbris pikema loo „Toominga teatriusk” („Teatralnaja vera Toominga”), kus sõna „usk” tähendas just seda, mida see igale normaalse ühiskonna liikmele tähendabki.
Mul on olnud õnne näha enamikku Jaan Toominga lavastusi, tänased kolmekümnesed on saanud neist näha paremal juhul vaid hilisemat veerandit. Perioodist 1969–1983 pole ju säilinud ka midagi lindistatut peale Peeter Toominga „Põrgupõhja” telefilmi, kus legendaarne etendus on küll enam-vähem jäädvustatud, kuid ilma katarsise võimaluseta. Seepärast on küsimus, mida tänane noor näitleja, lavastaja, teatriteadlane või lihtsalt teatrisõber peaks arvama, teadma, õppima Jaan Toomingalt, kindlasti õigustatud ja valus. Mingid vastused leiab äsja ilmunud raamatust.
Enne selle lugemist tasub kõigepealt vaadata seal avaldatud fotosid nii lavastajast kui ka tema lavastustest. Mulle tundub, et see võimas pildivalik annab aimu väest, mis oli/on selles mehes ja tema töödes.
Raamatu esimeses osas on autor neljakümnel napil trükileheküljel kirjeldanud ja hinnanud nii oma loomingulist elukäiku kui ka enamikku oma kaheksakümne kolmest lavastusest. Ta on teinud seda üsna rangelt läbi enda valitud vaatenurga „religioossed motiivid minu loomingus” ning küllap annab see vaatenurk ka põhjenduse, miks siiski pole peatutud kõigil töödel. Muidugi oleks iga teatriloolane kirjutanud ja kompileerinud neist lavastustest vähemalt 800 lehekülge ning me oleksime talle tänulikud. Toomingale peame olema tänulikud pealiini väljapuhastamise eest, selle sihikindla ranguse eest, mis on kogu elu olnud tema loomingu ülim mõte ja mõtestus, eesmärk ja põhjendus ning mille ta on ise sõnastanud oma raamatu lehekülgedel korduvalt. Olgu või nii: „Teatri eesmärk peaks olema luua ainukordne ja huvitav maailm, ta ei sõltu selle maailma argipäevast … ning püüab vastata tõelistele probleemidele …, mida inimene endast õieti kujutab, missugune on tema asend teiste elavate olevuste hulgas ja maailmas üldse ning lõpuks, mil teel ta selle positsiooni on omandanud” (lk 168).
Ma ei tea eesti teatris ühtegi teist lavastajat, kelle kogu looming oleks niivõrd allutatud ühele selgele pealis-pealisülesandele, ja kuidas ka Tooming ei põlasta (minu meelest pisut ebaõiglaselt ja lapsikultki) Stanislavskit, on just see Stanislavski mõistesüsteemi kroon kõige täpsemalt rakendatav tema enda kohta. Nii kogu elu pealis-pealisülesandele allutamine kui ka iga konkreetse loomeakti selge mõtestamine on üks olulisemaid asju, mida Toomingalt õppida. Oma esimesest lavastusest (mille juhtmotiiv oli laul „Misse Jumal meid on loonud?”) kuni viimaseni on ta olnud täiesti ilmselt sõnumiga lavastaja ning sellega kahtlemata mõjutanud tervet põlvkonda oma kolleege. Tema kõrval ja tema ajal töötades, näinud tema võimsaid lavastusi, oli nagu piinlik lihtsalt niisama segast panna – ja seda pole ka kunagi teinud tema eakaaslased Raid, Komissarov, Trass, Normet ega ka tema lavastuste mõju all lavastama hakanud Karusoo, Peterson, Pedajas, Nüganen ja Tammearu.
Üheksakümnendatel ja nullindatel astus eesti teatriilma põlvkond teatriteadlasi ja lavastajaid, kes polnud näinud Toominga 1970.-1980. aastate lavastusi ja kelle iidoliks sai Toominga algusaastate teekaaslane Mati Unt. Undi vormivõttestikus, kujundisüsteemis ja koguni tema juhendatud näitlejate mängulaadis oli selgelt tunda mitte ainult Toominga mõju, vaid näha ka lausa jäljendusi. Mida aga polnud, see oli pealisülesanne, sest Unt oli põhimõtteline antikontseptualist, tegelikult postmodernne mängur teatrilaval. Tooming hindab seda suunda aga üsna ühemõtteliselt: „Intellekti, tarkuse, vaimsuse ja sisukuse puudumine on viinud mõttetusse ja vormiga mängimisse, mida suvatsetakse hüüda postmodernismiks. Kuid igasugused „ismid” on kunstivälised nähtused. Suurt kunsti ei saa kuhugi lahterdada, ta on iseseisev uunikum, mida ei saa keegi korrata. Kordamisel või jäljendamisel sünnib plagiaat, koolkonna tekkimisel suure eeskuju lahjad koopiad” (lk 170). Mis parata, aga tänapäeval näen meie lavadel küllalt palju lahja koopia veelgi lahjemaid koopiaid ja loen oma noori kolleege neid kiitmas. Ka selle üle võiks mõelda Toominga raamatut lugedes.
Põgusalt oma elukäigul peatudes rõhutab Tooming tormilisele algusele (1969–1975) ning Vanemuise suurlavastuste perioodile (1976– 1979) järgnenud Ugala aastate (1979–1983) rõõmu ja parimat loomingulist vormi. Tõepoolest, „Kihnu Jõnn”, „Rahva sõda” ja „Põhjas” on lavastused, mis kindlasti pole ununenud ühelgi neid näinud inimesel. Just 1976.–1983. aasta Toominga lavastustega oli eesti teater selgelt tolle aja Euroopa teatrikunsti kõrgliigas, seal, kuhu praegu on jõudmas Ojasoo, Semper ja NO-trupp. Tol ajal elasime küllaltki suletud maailmas, kuid kuuldused levisid ning nende lavastuste nägemiseks võtsid teatraalid ette teekonna Tartusse ja Viljandisse. Lavastust „Põhjas” mängisime 1986. aastal Moskvas ning „Kihnu Jõnni” Moskvas ja Riias, ka Rootsis, Saksamaal ning taastasime selle enam-vähem vaid ühe prooviga 2000. aastal Ugala juubeliõhtuks Mait Malmsteniga tema isa poolt „maha jäetud” Jurnase rollis.
Aastaid 1984–1996 nimetab Tooming ise raske depressiooni ajaks, millele 1996. aastal järgnes väe taasleidmine ning Ibseni „John Gabriel Borkman” tõi ka aasta parima lavastuse auhinna. Huvitavad olid tema tööd Vanalinnastuudios (Vitraci „Victor ehk Laste võim”) ning Endlas (Čapeki „Putukate elust”), väga sugestiivne aastatuhande vahetuseks Vanemuises loodud Strindbergi „Kummitussonaat”.
Järgnesid lahkarvamused Vanemuise draamajuhi Ain Mäeotsa ning hiljem ka teatrijuht Aivar Mäega, mis taandasid ta aastaiks 2001–2004 Vanemuises lastelavastuste loojaks ning viisid lõpuks koduteatrist lahkumiseni. Ugalas valminud Shaw’ „Ullike ootamatuste saarelt” (2003) ja EMTA lavakunstikooli XXI lennuga loodud „Tagasi Metuusala juurde” (2004) ning XXIII lennu diplomilavastusena Tagore „Pimeda toa Kuningas” (2008), nagu ka Leigo järvedel mängitud Reimani „Painaja” (2006) andsid selget tunnistust Toominga meisterlikkusest ja väest, kuid jäid mitmel põhjusel ilma laiema publiku ja ka kriitika tähelepanust.
Tooming ise ei puuduta oma viimaste aastakümnete loomingu vaatajahuvi vähenemise põhjusi, õigemini kirjutab selle ühiskonna ja teatri üha kiireneva kommertsialiseerumise arvele. See nähtus pälvib tema raamatu lehekülgedel palju teravaid hukkamõistusõnu. „Kuritegelik majanduse kasv saastab loodust ning kisub meid kuristikku, meedia pasundab pasauudiseid ning kunst viskleb tühjuses. Pole midagi uut, sest inimene on langenud nõmedusse. Kas on näha kuskil mingit päästeteed? Ärimaailm kuulutab majanduslikku kasvu ja konkurentsi, kultuur „läheb peale” ning kustutab viimsegi valguskiire pilkases pimeduses. Vaikust ei ole, on plära ja müra. Ja kogu selles kaoses peavad süütud lapsed leidma oma tee. Kas see on võimalik, kui ajuloputus algab juba algkoolis (või veel varem)? Me ei otsi enam tasakaalu ega rõõmu, vaid sensatsiooni. Me ei otsi rahu, vaid võitlust. Eluvõitlust igal alal. Teadmata, mis see „elu” on, teadmata, kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme. Me ei küsigi enam. Me tormame edasi, pimedad ning kurdid, kuni sein tuleb ette. Ja kui pea puruneb seina vastu, siis imestame, kuid on juba hilja … Lõpp on käes ja keegi ei juhi meid seina taha” (lk 156). Need 2004. aastal kirjutatud sõnad on veelgi täpsemad tänapäeva kontekstis ning siit on kindlasti õppida, kui jäägitult otsekohene saab ja peab tõeline kunstnik olema oma ühiskonna vastu ka siis, kui selle ühiskonna juhid ja ka valijate enamus tunduvad olevat endaga ülimas rahulolus.
Kuid ma poleks aus, kui jätaksin tähelepanuta, et 1985. aastast peale on publitsisti ja heas mõttes jutlustaja positsioon hakanud Toominga töödes prevaleerima kunstniku üle. Loomulikult on see olnud tahtlik. Parim sellekohane näide on tema paljude lavastuste autoritekstiga võrreldes „ümber tehtud” lõpud, millest ta ka oma raamatus avameelselt räägib. Tooming kuulutab, et „ainult ime võib veel päästa meie maailma” (lk 83), ja nii ta näitabki oma lavastuste lõppudes seda „pääsemist”, seda „imet”, seda „kaunist teispoolsust”. Ta on veendunud, et teatri missioon pole näidata mitte sellist elu, nagu see on tihti oma räpasuses, vaid sihti, millele elu peaks olema suunatud. Iseloomulik on tema soovitus näitlejale: „Negatiivset energiat kiirgava osa esitamisel küsigu ta, mis lunastab selle eksinud hinge. Milline on tema pääsetee? Kui näitleja teab ja usub seda kindlalt, nimelt lunastusteed, siis negatiivset energiat kiirgava osa esitus läbistub valgusest, mida näitleja kannab endas, kujutades seda osa” (lk 166).
Kuigi see, nagu ka konfliktivaba dramaturgia rõhutatud eelistamine, sarnaneb lausa sotsialistliku realismi põhipostulaatidele, kas saab seda lavastajale ette heita? Maailmavaateliselt kindlasti mitte. Asi on vaid selles, et vahel muutus selline näitamine liialt otseütlevalt didaktiliseks. Loomingu esimesel perioodil suutis Tooming oma maailmavaadet sisendada spetsiifiliste ja võimsalt elamuslike kunstiliste kujundite kaudu, mille tähenduslikkuse mõistmiseni jõudis vaataja alles n-ö koduteel või palju hiljem, seetõttu ka sügavamini. Viimaste aastakümnete loomingus on Tooming asetanud end küllalt teadlikult eetilise jutlustaja ja ka prohveti positsiooni, mis on osa vaatajaist ja ka ennast mitte otsesõnu õpetada lasta tahtvast teatriavalikkusest temast eemale viinud. Arvan, et ta ei kahetse seda, sest selline ongi olnud tema valik. Aga ka siin on tema raamatut lugedes seda, mille üle mõelda ja millest õppida.
Teose teise ossa on koondatud autori eri aegadel antud intervjuud ning trükis avaldatud teatrimõtted. Võime järeldada, et kunagise „totaalse” lavastaja teatrinägemus on erakordselt näitlejakeskne, näitlejat armastav ja austav. Vaevalt et siin mingist olulisest muutumisest võib rääkida, sest just sellisena mäletavad kolleegid Toomingat ka Ugala päevilt. Seejuures on tema nõuded näitlejale nii häälelise, kehalise kui ka hingelise valmisoleku kohta väga kõrged. Tooming ei tunnista tegelaskujude loomist näitleja elukogemusest või emotsionaalsest mälust lähtudes, ta eitab mõistuslikku analüüsi. „Tõeliselt andekas näitleja ei kasuta oma töös analüüsi, ta taipab vahetult osa olemust, kujutlus saab kohe sobiva kuju ning peamine on välkkiire moondumisvõime” (lk 155). „Kui näitleja tahab tõeliselt uut luua, siis peab ta kõigepealt tühjaks saama. Peaksid kaduma kõik eelarvamused, õpitu ja loetu, kõik varem kogetu, nii et järele jääb vaid tühi vastuvõtlik meel ning paindlik keha, tundlik igale osast tulevale impulsile” (lk 161). Arvestades, et soovitused tulevad mehelt, kes kunagi näitas oma rollides lausa erakordset ümberkehastumisoskust või Toominga keeles siis täielikku tegelaskuju meele sisse minekut, võiksid need olla praegustele teatritudengitele kindlasti kuldaväärt.
Teatri kui tervikorganismi mõistmisel tõstab Tooming esile ühisele tegemisrõõmule rajatud koostööd ja eitab lavastajakultust, küll aga rõhutab, et näiteseltskonna kokkukutsujal peab olema selge, milleks ta seda teeb. Just sellisena sündis 2005. aastal religioossete lavastuste loomiseks Sagar Sagitta, mille hingelisest pühendumisest kantud miniatuuridest oli mul võimalus Tallinna Jaani kirikus osa saada. Praegusel ajal, kui nn projektiteatreid sünnib tihedalt, on Toominga õpetus ja kogemus eriti oluline mõistmaks, et teatri sünd ei saa olla „projekt” selle sõna üheski tähenduses.
Last but not least, tulles tagasi 36 aastat tagasi öeldud õpetussõnade juurde Õpetaja tähendusest noorele hingele, näeme läbi kogu teose, kuidas Toomingal on olnud õnne leida endale see Õpetaja Uku Masingus. Arvan, et autorile oleks kõige suurem rõõm, kui tema raamatu lugemine annaks tänastele noortele impulsi uurida selle suurima eesti rahvusest mõttetarga filosoofilisi, teoloogilisi ja ilukirjanduslikke teoseid.
Eesti Teatriliit ja Eesti Lavastajate Liit esitasid Jaan Toominga kultuuri elutööpreemia kandidaadiks. Tema elutöö, mis on jäädvustunud tuhandete põlvkonnakaaslaste hinges ja leidnud nüüd ka lühikokkuvõtte raamatus, on viimase neljakümne aasta jooksul eesti teatrit vägevalt mõjutanud.
