Täna oli teine etendus sarjast “Kui tähed säravad”.
Juba esimene etendus 1.septembril oli minu jaoks väga suur eneseületus, sest ma ei tunne end muusikas sugugi kindlana. Ma ei pidanud selles lavastuses (kui lähtume sõnalises osas kasutatud väljendist, siis pigem “montaažkava”, “agitkava” vms :D) üldse osalema, aga juhtus nii, et ma siiski teen kaasa.
Ma olen alati arvanud, et ilmas ei ole juhuseid ja kõik meiega toimuv on millekski vajalik – kindlasti on selles lavastuses osalemine vajalik väärtuslikuks õppetunniks.
Ma ei saa öelda, et ma poleks varem uuteks lavastusteks pidanud midagi uut õppima, aga minu jaoks on väga suur vahe, kas pean omandama uusi oskusi näitlejameisterlikkuses või muusikas. Viimane on olnud mu elus midagi sellist, mis mulle väga meeldib, aga olen hoidunud seda õppimast.
Nüüd saabus mu ellu aeg, kus tuleb õppida seda, millest siiamaani on õnnestunud kõrvale hiilida.
Jaaa, väga lihtne oleks öelda, et mina seda ei tee ja laulma ma kunagi ei hakka – palju raskem on öelda “jah” täiesti tundmatule maailmale ja minna lavale, kui tunned end äärmiselt ara ja ebakindlana.
Õnneks olen ma niipalju kasvanud, et enam ei jookse minema, kartes ebaõnnestuda ja läbi kukkuda. Kas on võimalik läbi kukkuda, kui oled omandanud enda jaoks ülimalt väärtusliku õppetunni ja saanud hindamatuid kogemusi?
Marguski on saanud viimase kuu jooksul kitarrimängu harjutada rohkem kui eelnevate aastate vältel, on loonud veel ühele oma luuletusele viisi ja lisanud oma autorilaulude varamusse veel ühe laulu – pole teada, kui palju ta veel järgmiseks etenduseks uusi laule loob!
Järgmine etendus saab toimuma hingedepäeval, 2.novembril, kannab alapealkirja “Midagi hingele” ning ongi kavandatud “hingedepäeva-eri” etendusena.