TERASMEES

Monolavastus kahes vaatuses
Lavastaja Tess Pauskar
Laval Aireé Pajur

Humoorika pealispinna alt koorub mõtlemapanev sisu. Natuke armastusest, natuke hoolimisest, aga ka muust.
Ühel päeval vaatad tagasi oma elule ja mõtled, kas on olnud ka midagi sellist, mis hinge rõõmsaks teeb.
Teinekord kripeldavad hinges tegematajäänud või tehtud teod.
Erinevad inimesed mäletavad samu sündmusi erinevalt – kes imelisena, kes õudusunenäona. Kus on tõde?
Andeksandmine on raske – kui mitte võimatu. Kas peakski andestama? KES peaks andestama?
Mõnikord võib arusaamine võtta kaua aega – aga kui kaua on meile aega antud? Keegi ei tea.
Mis päästab maailma? Ilu? Armastus? Mis see armastus üldse on? Vastastikuse abistamise programm?
Ilu – on see ainus inimeseksolemise kriteerium? Kui oled ilus, siis sellest piisab? Kui oled ilus väljast, miks siis alati seest ilus ei ole?

ARMIN: Nee pagana jala ei taha õkva liikma nakata. Näet, äi saa käimä. Liigese ommava pagana valusa. Ega nee arsti äi mõesta ravidä kah! Ütlevä, et siin äi aitaki miskit. Et nii vana inemine – piäpgi aige olemä. Ku enämp midäki viga äi ole, siss olet surnu.
Surnu ma viil äi ole – kõikse kere annap tundä.

—– —— —— ——-

Eluaig om naese mu järgi nuhknu.Neil om sii vist õkvalt sünnist saati veren – niikui dektektiivi õkvalt. Kos sa käisit? Kellegä sa ollit? Mesperäst sul trussiku valepiti jalan om? Mesperäst, mesperäst – naesel tulli miiss kodu, kiiress läits.

—– —— —— ——-

Naese ei taha tost aru saia, et inemisi piäpgi armastemä – nema ommava kadedä, ku sa kikki armastät. Naese õkva äi ole inemisearmastaja mette – tuu aap na vihatsess.