Teater.

Teatrimaagia.

Mis on see maagiline miski, mis seob teatri külge ja enam lahti ei lase. Seda ei oska seletada. See lihtsalt ON.

Nagu Elmo Nüganen just natuke aega tagasi teleris ütles, et aplaus on pidupäev, aga homme on jälle argipäev ja algavad taas proovid, kahtlused, kõhklused, otsingud, leidmised…

Nii see on.

Mina usun, et teatri kaudu on võimalik maailma muuta.

Panna inimest mõtlema. Kui ta mõtleb, siis võib juhtuda, et ta ka analüüsib. Jõuab mingitele järeldustele. Võib-olla on need põhjapanevad järeldused. Ja võib-olla ta teeb neist tulenevalt põhjapanevaid muutusi. Nii enda elus kui seeläbi ka teiste elus.

Maailma muutmine algab iseendast.

Üks põhjusi, miks ma tundsin vajadust luua oma teater, oli just see, et minu arvates on oluline kõnetada inimest oluliste teemade kaudu ja pakkuda seeläbi nii mõtteainet, äratundmist kui kaasaelamist.

Usun, et kõiki meid ühendavaid ja puudutavaid teemasid on palju. Mina toon neid nähtavale ja ootan teie kaasamõtlemist.

Lisaks neile lavastustele, mis võiksid endas kanda suuremat kõlapinda ja laiemat huvi, on LendTeatris ka lavastusi, mis ongi suunatud kitsamale ringkonnale ja ei ole orienteeritud publikumenule – need on loodud jäädvustamaks eesti kultuurilugu, tutvustamaks meie kultuurielu rikastanud inimeste elulugusid ja loomingut.

Leopold Hansen, August Kitzberg, Anna Raudkats… Kindlasti ei jää nad ainukesteks. Neile tuleb lisa. Jah, need ei ole projektid, mis ootaksid meeletut publikumenu ja rahvamasse, aga nad on olulised, et anda rohkem teavet inimestest, kes on meile andnud meie oma kultuuriajaloo.

Minule endale on olnud väga põnev süüvida ajaloolistesse materjalidesse, et kaevata välja huvipakkuvat materjali inimestest, kellest me teame vaid ühte külge. Kuid ühelgi inimesel pole vaid üks külg, vaid enamasti on neid mitu, ja nii võib ajaloost leida äärmiselt huvitavaid seiku meie tuntud kultuuriinimeste kohta. Mind ennast on selline tegevus rikastanud, ja on õnn, kui seda õnnestub edasi anda sellisel moel, et see köidab ka teisi.

Kahtlen, kas niisuguseid lavastusi oleks võimalik välja tuua tavalises trupis, kes näitemängu teha tahab – tahetakse ikka “päris” tükke ja et oleks nalja ja et rahvale hästi peale läheks. Dokumentaalsed lavastused võivad tunduda paljudele igavad ja arvatakse, et laia kõlapinda need ei leia.

Sisemine rahutus. Otsingud. Kahtlused. Ootused. Mingil hetkel hakkad kahtlema kõiges senises.

Ma tundsin puudust lavastustest, mis mulle endale sügavamat huvi pakuksid. Lavastused, mis puudutavad, mis kõnetavad, mis on olulised minu enda jaoks. Teemad, mis ei kõneta mitte ainult mind, vaid ka teisi.

Mul on hea meel, et LendTeatris on inimesed, kelle abiga on võimalik välja tuua just seda, mis minu arvates on päevakohane, ajakohane, mis hetkel huvi pakub või muret teeb. Realiseerida hullumeelseid ideid. Mõelda suurelt ja unistada veel suuremalt. Ainult nii saab sündida midagi maagilist. Teatrimaagilist.