Imelised päevad on olnud – ikka täis tegemisi ja toimetamisi. Aga need kõik on olnud õnnelikud tegemised ja heameel on olnud näha, kuidas jällegi mõned asjad paremaks muutuvad. Lavapõrand näiteks on mustaks värvitud. Valendavad vahekohad likvideeritud. Näitlejateruumist on suur osa mittevajalikest asjadest minema viidud. Majandusruum on ka juba kasutatav. 🙂
Igatseme kontoriruumi, aga kõige esmalt näitlejatele võimalust kasutada oma tualettruumi – see ongi järgmine suurim töö. No ja nagu eilne päev näitas, oleks kiiremas korras vaja ka publikule teine tualettruum töösse saada – inimesed ei peaks ju kogu vaheaega veetma tualetijärjekorras. Aga tore on, et olemasolevas tualettruumis on peale ihuhädade võimalik rahuldada ka vaimuvajadusi. 🙂 Kes käis, see nägi. 🙂
Eilne päev oli kiire-kiire. Mina olin varahommikul teel Tallinnasse, kiired filmivõtted said plaanipäraselt tehtud, ja saabusin sealt pärastlõunal, teised aga olid juba hommikust saadik teatrimajas toimetanud (Margus) ning proove teinud (Tess, Margus, Anne-Mai, Karl), sest viimasest etendusest oli juba kuu aega möödas ning proov oli hädavajalik.
Kohvik saabus kella kuue ajal – Eve Kati Mägil olid jälle põnevad hõrgutised varuks – ning üsna kohe pärast seda ka esimesed vaatajad. Kuuldavasti on inimestele soovitatud varakult kohale tulla, sest muidu ei jätkuvat kohti. 🙂 See pole tõsi – kohti jätkub, aga PAREMAID kohti võib tõesti nappida, sest esiridadesse kahjuks kõik ei mahu. 🙂 Lisatoole on meil küll, aga kuna saalipõranda kõrgendused pole veel teoks saanud, siis võib tagumistest ridadest nähtavus olla mitte kõige parem. Tõsi, ma küll ei tea, sest ise pole istunud viimastes ridades – ma rohkem laval või lava taga. 🙂
Seekord saime inimesed kohe pärast piletimüüki ka saali lasta ning nii õnnestus vältida pingelist ülerahvastatust kohvikuruumis. 🙂
Eilne etendus andis põhjust mõelda, et äkki peaksime ikka lava ja saali tegema varemkavandatust suuremaks, et ka lisakohad poleks pelgalt lisakohad, vaid samuti tõusva põrandaga, et publikul oleks mugav vaadata. 🙂
Suur-suur rõõm oli, et publikut oli palju – aitäh kõigile tulijatele! -, ja kõige suurem rõõm oli sellest, et inimestele näis meeldivat – oli tunda, kuidas publik on looga kaasas, elas, mõtles ja tundis meiega ühes rütmis. Tugev aplaus andis tunnistust inimeste poolehoiust ja meeldimisest – on sõnulkirjeldamatu tunne, kui tajud, et inimestele läheb korda see, mida teed. Rõõm on meie poolel, kui inimestele meeldivad meie lavastused – see annab indu ja jaksu uuteks loometöödeks! Aitäh suurepärasele publikule! 🙂
Esimest vaatust vaatasin ka ise ja elasin lavalolijatele kaasa, nagu näeksin seda esimest korda – niivõrd hästi mängisid nad kõik! See on vapustav, millised näitlejad, milline esitus – ausalt, ma ise olin täiesti lummatud ja ma ei kavatsegi varjata, et ma olen neist kõigist vaimustuses! Niisuguse trupiga on lausa rõõm lavastusi teha – nad ei jää mitte millegi poolest professionaalidele alla! Loomulikult on peamine roll meie lavastajal Tess Pauskaril, kes lihvib lavastust pisimategi nüanssideni, aga näitlejad on need, kes lavale toovad selle tulemi, mis sünnib proovisaalides. “Ristumine peateega” ON vapustav – ma võin seda vaadata kümneid kordi järjest ja ta köidab mind ikka samamoodi, sest ma usun seda, mida ma laval näen. Näitlejad on lihtsalt võrratud! Aitäh sellele supertiimile! 🙂
Inna-Inga Kalmus (Inga Ilusalong) kinkis meile vajalikke soengufiksaatoreid – selle üle oli eriti rõõmus meie lavastaja Tess Pauskar, kes on multifunktsionaalne inimene (lavastab, kujundab lava ja kostüümid, teeb muusikalise kujunduse, kujundab plakateid, teeb näitlejatele grimmi ja soengud ning lavale ei lähe keegi ilma tema terava silma alt läbi käimata) ja kes tundis erilist heameelt juukselakkidest – ta muide kasutab neid nii ohtralt, et ma sageli pean põgenema sellest ruumist, kus Tess juukselakki kasutab, ja tuletikke seal tõmmata ei tohi! 😀 – ja juuksepastast, mis on matt ega jäta juukseid läikivaks, aidates kujundada just sellist soengut nagu vaja. Tess oskab vägagi hästi hinnata professionaalseid juuksehooldusvahendeid ning nii lakki kui pastat said kõik näitlejad korralikes kogustes pähe. 🙂 Isegi mina, kes ma varem kunagi ei kasutanud ühtki “möksi”, olen Tessi eeskujul õppinud neist lugu pidama ning näinud, kuivõrd vajalik on kasutada juuksepastat või -vaha, et kujundada juustest sellist soengut, nagu mulle meeldib. 🙂 No tõsi – mul pole ka ammu olnud lühikest soengut, mis on tunduvalt kapriissem kui pikad juuksed…. 🙂 Aitäh Inna-Inga Kalmusele professionaalsete juuksehooldusvahendite eest – need on hädavajalikud ja asendamatud teatritöös! 🙂
Lisaks võib Inna-Inga Kalmuse kohta öelda, et ta on meil justkui pressiesindaja – pärast etendust kirjutab ta väga täpselt lahti lavastuse olemuse ja sisu ning jagab seda elvalastega, nii et kes ei näinud, võib saada kokkuvõtva info ja otsustada, kas tahab seda lavastust järgmisel korral näha. 🙂 Ma pean ütlema, et tavaliselt on üsna keeruline kirjutada lavastusest lühikest kokkuvõtet, mida rahvale tutvustusena edastada – ikka mõtlen pikalt sõnastuse ja info üle -, aga Inna-Inga oskab tabada tuuma ja väga hea on lugeda kõrvalseisja vaatenurgast kirjeldatut. 🙂 Aitäh, Inna-Inga, nende tagasisidede eest pärast etendusi – see on tänuväärne materjal! 🙂
Eile võis tunduda, et LendTeatril on kavas rahvast majast enam mitte välja lasta. 🙂 Eesukse lukk on pisut kapriisne nagu tujukas naisterahvas – tahab, siis avaneb, ja kui ei taha, siis ei avane! 🙂 See tuleb meil loomulikult välja vahetada, aga varuvariandina oli meil publikule pakkumine, et kui välja ei saa, siis mängime kohe teist korda sama etendust veel. 🙂 Olgu-olgu – kõik lahenes kenasti ja ka kapriisitav lukk õnnestus vallutada ning publik ei pidanud sedapuhku teist korda etendust vaatama. 🙂
Taas ootame publikut teatrisse 7.juulil, mil meil on tasuda väike võlg elvalaste ees – nimelt jäi maikuus väljakuulutatud etendus “Palk silmas” ära ja selle võla tahame nüüd kustutada. 🙂 Peame küll plaani teha sellest hooaja viimane etendus, aga kunagi ei tea, kuidas asjalood kujunevad – vahest kargab meile jälle mõni hea idee või pakkumine pähe ja siis tahaks ju ikka rahvale teatrielamust pakkuda. 🙂 Ei mingit kramplikku kinnihoidmist ega jäist klammerdumist varem valmistehtud plaanidesse! 😉
Meil oli küll mõte kutsuda külla vahelduseks hoopis Vilde Teater lavastusega “Minejad”, aga “Minejate” trupp on sel ajal hõivatud muude tegemistega ning see külastus lükkub mõnevõrra edasi. Nii pidasime paremaks tuua vaatajateni hoopis lavastus, millega oleme tahtnud juba siin esineda, aga paraku kukkus meile tookord maja sülle ning suures rõõmutuhinas ja majaehitusõhinas unustasime oma etendusele hoopis reklaami teha. 🙂 Ma ei häbene seda kirjutada – ehkki see võib meid halvas valguses näidata -, sest oleme inimesed nagu kõik teisedki ja kaugeltki mitte täiuslikud. 🙂 Unustamine on inimlik – eriti kui oled saanud suure kingituse! 😉
Ja mis eriti tore – elvalased on meile süllelangenud “kingituse” nii hästi omaks võtnud! 🙂 Teie rõõm on meie rõõm, sest pole midagi rõõmustavamat kui teha midagi, mis teistele inimestele korda läheb. 🙂