Neljapäevasel “Palk silmas” etendusel olid meie teatrisõbrad kohal ja selle eest suur tänu! 🙂

Sel korral küll kohvikut ei olnud, sest meie hea kohvikuneiu Eve-Kati valmistus kohvikutepäevaks, aga me pakkusime ise külalistele küpsiseid ja kompvekke. 🙂

Sedapuhku algas teater juba piletimüügist. 🙂

See on tõesti natuke teistmoodi lavastus – vahest ootamatugi neile, kes meie seniseid etendusi vaatamas käinud. 🙂

Meile endile pakkus selle lavaletoomine väga palju nalja ja naeru ning kindlasti on meil palju arenguruumi, aga selge on see, et meie tagasisideks on eelkõige publikureaktsioon – see on meile märgiks, mis töötab ja mis mitte.

Tegemist on lavastusega, mis põhineb meediakajastustel ning materjal on kirjutatud algallikana põhiliselt ajakirjandust kasutades.

Oleme seda varemgi kogenud, et erinevates kohtades on väga erinev publik – mõnes kohas läheb kogu esitus publiku naeru saatel, teisal väga ei reageerita, mõnes kohas elatakse väga kaasa, teisal on publik suhteliselt leige.

Ei oskagi öelda, kas on tegemist eelhäälestuse või kindlate ootustega, mis võivad mõjutada suhestumist lavastusega, aga nii see on, et igas kohas võtab publik pakutavat väga erinevalt vastu.

Kui meid on kutsutud mujale esinema, siis küsitakse ennekõike, kas meil komöödiat on pakkuda – rahvas tahtvat ainult komöödiat ja nalja. See võib tõsi olla – elu on niigi muresid täis ja meelelahutusena tahetakse siiski midagi lahedat, mitte padutõsist tragöödiat. Ometi oleme kogenud, et kui pakkuda inimestele väga head draamat, kus saab nii naerda kui nutta – ja heas draamas seda saab! -, ka siis jäävad inimesed väga rahule.

Kuid vahelduseks mõtlesime kokku panna niisuguse estraadikava, kus oleks nii huumorit kui satiiri. Seetõttu võtsin ette ajalehed ning vaatasin artikleid ja kirjutisi läbi kõverpeegli – mida annab kasutada, millest annab kirjutada sketše. Nii pole need mitte lihtsalt naljalood, vaid sellised lood, mis kajastavad meie tänapäevaelu nii linnas kui maal (arstide juurde pääsemiseks kulub kuid ja kuid, aga kui oled valmis maksma tasulise visiidi eest, võid saada arsti juurde kohe; bussiliiklus maal on kokku kuivanud ja kedagi ei huvita, kuidas maainimene linna saab; maalt on kaotatud kõik teenindusasutused ja iga väiksemagi asja pärast tuleb sõita linna; busside ettetellimise idee kaugemates maapiirkondades; valdade ühendamine jne).

Huumor, estraad, satiir ja nali – need on väga rasked žanrid laval esitamiseks ja minu jaoks oli kõige ehedam iidol estraadikunstnik Eino Baskin, kelle estraadikavasid omal ajal vaatamas käisin. Tema oskus rääkida asjadest, millest tollal rääkida ei tohtinud, oli vaimustav. Enamasti kasutas ta vist küll Priit Aimla ja Mihhail Žvanetski tekste, küllap ka teisi autoreid, aga need kõik olid nii kümnesse ja väga hästi esitatud.

Kindlasti ei saa meie ennast võrrelda Eino Baskiniga, aga sellise huumorikava väljamõtlemine,  kokkupanemine ja väljatöötamine oli meie endi jaoks äärmiselt huvipakkuv kogemus ning on huvitav ka publiku peal katsetada, kuidas seda vastu võetakse. 🙂

Augustis algavad uute lavastuste proovid, kuid sügisel mängime kindlasti ka veel neid lavastusi, mis praegu mängukavas olemas on.