Nero Urke Hamlet on nii laetud, et plahvatab. Temas elavad deemonid, teisiti ei oska seda sõnastada. Hamlet on hull, Hamlet on filosoof – me vist kõik arvame teadvat, kes Hamlet on.

Urke Hamlet, tundub, ei tea tihtipeale ise, mis temaga toimub. Millised mõtted tema sees tunneteks saavad ja kuidas need siis väljenduvad. See on võimas mäng ja muundumine, mida näitleja vana Williami täpset teksti edasi andes endast leiab.

Keegi võiks kokku lugeda, mitmekümne eri häälega mees on Urke Hamlet! Mis toonid ja pooltoonid, milline kaskaad eriilmelisi ja -kujulisi tüüpe. Kuni selleni, et lõpp on … vaikus.

Lavastaja Jaan Tooming on öelnud, et näitleja ei kehastu kellekski teiseks, näitleja moondub. Just seda moondumist näitleja Nero Urke, kes tegutsedes ei ole kordagi leige, valdab.

Ta mängib keemistemperatuuril kogu aeg, ja siis keeb üle, ja siis keeb veel ülekeemisest üle. Nii mõjuvad pooltoonid ja pausid külmavärinaid tekitavalt. Elurütmid vahetuvad ja küsimus “Olla või ei?” on appikarje. Selles lavastuses ja Nero Urke suus kõlab see meie kõigi appikarjena.

Ma ei usu, et saalis leidub pärast etenduse nägemist kedagi, kes küsiks, mis sellel Hamletil viga on. Piir inimesele omase hulluse (oleme harjunud seda enamasti normaalsuseks nimetama), selle juurde mängitud hulluse ja selle hulluse vahel, mida me ise enam ei juhi, on õhkõrn. On tegelikult olematu. Kas Hamlet ja kas meie saalis oleme hullud või hullupööra kavalad?

Lava moondujate maailmas läheb Ophelia hulluks. Anne-Mai Tevahi mängitud hullus ei ole meeldiv vaadata, tekitab valuaistinguid. Tema isa Polonius (Margus Mankin) mängib kuningatele lähedal seisva mehe eriti vastikuks limukaks. Claudius, kes on venna tapnud, kuningaks saanud ja oma venna naise oma voodisse vedanud (Rein Annuk), loob uskumatult vastiku inimtüübi. Mehe, kes ei usu mitte kedagi ega midagi, vaid ainult kahtlustab.

Siin on paras kirjeldada üht stseeni, kus Claudius püüab palvetada. Mäletate ju, et see algab sõnadega: “Mu süü on jälk, see lehkab taevani.” Palvetamist vaatab pealt Hamlet, kes tahaks palvetajat tappa, aga siis otsustab, et see on liiga kerge kättemaks.

Tooming on väikese lava kitsa ruumi misanstseenid teinud nii täpseks, et palvetada püüdev Annuki Kuningas ja Urke Hamlet peaaegu puudutavad teineteist.

Nende vahel on kaks kurjust, seda saaks nimetada ju ka surmaks, aga nii ei lähe, sest kurjuse jaoks oleks surm pääsemine.

Nojah, seda peate nägema ja kuulma, sest pea kaks tundi kestvas etenduses on ootamatud kohanemised, nii tekstilised kui misanstseenilised reegel, mitte erand.

Meelde tuleb stseen hauakaevajaga… Korraga on laval kaks tänapäeva maailma noort tudengit, Horatio – Mikk Sügis ja Hamlet. Ilusad noored inimesed äkki ja siis see jutt: vaene Yoric, vaene narr … surma ees oleme kõik võrdsed, elu on õudus, kui seda elada… Kuidas?

Kuidas oleks nii, et saaks öelda: nii on õige. Lavastaja Jaan Tooming seekord ei näe või ei näita väljapääsu. Ei päästa maailma armastus, ei palved. Vaatasin Elvast tagasiteel selget tähistaevast ja küsisin endalt, miks nii on läinud.

Asja armastajad

Ma ei saa lahti mõttest “… ja kõik see sündis Elvas!”.

Lugesin mõni päev enne Lendteatri “Hamleti” esietendust Eesti teatriagentuuri showcase-festivali “draamamaa.weekend” kava. Eesti keeles tähendab see programmi, mis valitud näitamiseks siia kutsutud välismaa teatritegelastele. Tundus üsna tavapärane. Soovitan korraldajail viia kriitikud sellest ette kuulutamata Tartusse vaatama erakordset “Hamletit” 2. ja 3. novembril. Uskuge, see on erakordne ka maailma festivalide mastaabis.

Mis Elvasse puutub, siis ei püüagi hakata harutama, kes on harrastaja, kes paberitega proff. Need, kes seal teatrit teevad, armastavad seda, ja see on, mis tähtis ja määrav.