16.juunil oli meie esimene ametlik etendus LendTeatri uues kodus.
Kui me pärast avapidustusi 4.juunil arvasime, et juba järgmiseks etenduseks, tähendab siis eilseks, on meil kõik saaliseinad värvitud, kangad riputatud, näitlejateruum hubane, teine tualettruum ka töövalmis, majapidamisruum korras, lambid lakke paigaldatud, garderoobis ülevärvimist vajavad seinad üle värvitud, teatrikohvik sisustatud teatrihõnguliselt, siis tegelikkus nii roosiline ei olnud. 🙂
Tegelikkus oli selline, et ei Margus ega mina õieti ei jõudnudki teatrimajja – vahemalt mitte pikkadeks päevadeks, sest meil mõlemal olid ka muud tegemist oma tööde ja peredega.
Üllatavalt kiiresti saabus etendusepäev! 🙂 Ja üllatus-üllatus – meil oli veel saalgi pimendamata! 🙂 Muudest eelnimetatud töödest rääkimata… 🙂
Saali pimendamine tähendas musta kanga ülesriputamist, musta kanga ülesriputamine tähendas trossi paigaldamist, trossi paigaldamine tähendas vajalikke kinnituste paigaldamist, vajalike kinnituste paigaldamine tähendas seinapuurimist ja vastavate kinnituste paikaseadmist. See kõik võib näida tühine, aga see on aeganõudev: lae all puurida, paigaldada kinnitusaasasid, pingutada trosse, riputada kangaid erinevate kinnitusvahenditega, vahepeal loomulikult kõrgelt platvormilt alla ronides, platvormi edasi nihutades, siis jälle üles ronides ja tööd jätkates.
Muidugi oli hiiglama tore, et Saint-Gobain oli toonud meile taas kaubaaluseid – fantastiline! 🙂 Need tuli vihma käest kiirelt sisse toimetada, aga me ei jõudnud nendega publikuridu tõsta – loodame seda järgmiseks etenduseks teha natuke rohkem kui praegu. 🙂 Aga veel mitte oluliselt palju rohkem. 🙂 Sügiseseks avahooajaks loodame publikuread tõsta täpselt sellisel moel, nagu esialgselt planeerinud oleme, ja siis peaks kõigil mugavam vaadata olema. 🙂
Et ka lisaridade osas ettevalmistusi teha, siis on plaanis sügishooajast hakata pileteid ka eelmüügist müüma – nii saame aimu, kui palju vaatajaid tulemas on ja saame vajadusel ka tagumised lisaread juba eelnevalt kõrgemale tõsta.
Pisut ebameeldivam üllatus, mis katkestas Marguse töö lae all ja sundis teda ronima hoopis kõrgemale – katusele! -, oli asjaolu, et tugev vihmasadu hakkas meile lavale tulema! 🙂
Tassin mina… mida iganes ma seal tassisin, aga igal juhul olin ma toimekas! – ja järsku näen, et lava puhta märg ja laest tuleb muudkui lisa! 🙂
Minu hädakisa peale ronis Margus lae alt alla, haaras redeli kaenlasse ja jooksis õue, seal redel paika ja katusele! No muidugi avastas ta kohe, milles viga, ronis jälle alla tagasi, võttis kaasa vajalikud vahendid, millega läbilaskev koht elimineerida, ronis tagasi katusele ja ehitas katusele herilasepesa meenutava monstrumi. Siis alla tulles avastas, et tal on veel ühte väga head materjali, ronis uuesti üles ja nüüd moodustus herilasest hoopis midagi tulnukatelaeva sarnast. 😀
Aga laval etendust andes meile igatahes vihma enam kaela ei sadanud! 🙂
Kõik sellised pakilisematest töödest veel pakilisemad tööd röövisid väärtuslikku aega ja meil jäi tunnike puudu, et kõike valmis jõuda. Esimesed külalised olid juba kohal, kui Margus alles kangaid üles riputas.
Merlin ja Anu aitasid igati – Anu käis kinnitusvahendeid juurde toomas, samuti tõi poest vajalikud toiduained etenduse tarbeks, ja vanematekodust vaiba, mille tema ema meile annetas – meil oli seda vaipa hädasti vaja! Aitäh! Meie ajutine lava nägi kohe palju parem välja! 🙂
Merlin aitas hiiglama pikka ja rasket kangarulli taltsutada, et saaksime sellest vajaliku pikkusega kardinad lõigata – õigemini rebida! 😀 -, pühkis ja pesi põrandaid, koristas kohvikut ja tegi ettevalmistusi publiku saabumiseks.
Kui eesriided ees, siis hingasime kergendatult – nüüd võis publik kohvikusse tulla, aga meie saime veel teatripoolel pakilisi askeldusi teha. No sellised pisiasjad nagu küljeakende pimendamine – mina ühtede akende kallal ning Anu ja Merlin teiste kallal. Minul oli eelisseis redeli näol, aga Anul ja Merlinil redelit polnud, nemad ladusid toole üksteise otsa, Anu ronis akna juurde, Merlin toestas toole ja on täitsa ime, et ilma kukkumiste ja luumurdudeta see aktsioon tehtud sai. 🙂 🙂 Tublid tüdrukud, tublid tüdrukud! 🙂
Lisaks sellele panid nad kostüümid ja rekvisiidid valmis, kontrollisid mitu korda kõik üle, aga kummalisel kombel lippas aeg nagu meeletu ja mina pidin juba minema pileteid müüma ning Margus sai alles hakata heli ja valgusega tegelema. 🙂
Vaatamata kohutavale ajanappusele ja ajude kokkujooksmisele saime etendusega alustada peaaegu õigeaegselt – no olgu, neli-viis minutit hilinesime algusega, aga esimese etenduse puhul OMA KODUS on see andestatav! 😀 – ja suur-suur rõõm oli arvukast publikust ning äärmiselt soojast vastuvõtust – aitäh fantastilisele publikule! 🙂
Etenduse lõppedes oli see pidulik hetk, kus ma sain Anule üle anda talle Tartumaa ja Jõgevamaa harrastusteatrite festivalil pälvitud preemiapadja ja aukirja PARIMA NAISNÄITLEJA tiitli eest – tunnistajateks saalitäis publikut, kes said teda näha just selles rollis, mille eest austav tiitel pälvitud. 🙂
Anu polnud oma auhinda kätte saanud, sest pidi tookord festivalilt teiste ülesannete tõttu lahkuma ning ei jõudnud žürii otsuseid ära oodata.
Padi ei tähenda muidugi seda, et Anu loorberitele puhkama võiks jääda! 🙂 Sügisel ootavad ees uued lavastused ning “Kolme kanget” mängima ka uuel hooajal. 🙂
Väga-väga tore oli mängida OMA KODULAVAL, saatjaks vaimustavalt soe ja kaasaelav publik – suur aitäh kõigile!
Neis imelistes emotsioonides ununesid läbilaskev katus ja meeletu tempo tõttu kokkujooksnud ajud – jäi vaid hea ja soe tunne, et saime lõpuks ometi OMA KODUS mängida ja et publikule meeldis ja et inimesed on nii ilusad ja head! 🙂
Olete taas teatrisse oodatud 28.juunil kell 19, mil mängime Jaan Tätte näidendit “Ristumine peateega”. Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja on Tess Pauskar, mängivad Margus Möll, Anne-Mai Tevahi, Karl Bussov ja Airé Pajur.
