15.08.2016

Nädalavahetus Vana-Vigalas

(0)

 

AO06AUG16B-6  AO06AUG16B-23  AO06AUG16B-37  AO06AUG16B-130  AO06AUG16B-138  AO06AUG16B-155  AO06AUG16B-240  AO06AUG16B-299

Fotod: Anni Õnneleid, Ekspress Meedia

5.-7. augustini toimus Vana-Vigalas vabariiklik külateatrite festival, seekord juba XVI korda.

Ma olen kunagi ammu tööasjus korraks Vana-Vigala Tööstus- ja Teeninduskoolis käinud, aga rahvamajast ei teadnud ma midagi – polnud kunagi sinna sattunud. Nüüd oli hea võimalus oma silmaga üle vaadata, kuidas Vana-Vigalas elatakse. 🙂

Astra Põlma oli kehastunud jaamakorraldajaks ja korraldas “teatrirongide” liikumist sujuvalt ja häälekalt – ühegi rongi väljumist polnud võimalik maha magada. 🙂

Teisel päeval sain Astralt ka väikese giiditeenuse ja lõpuks sain ka aru teatrirongide ideest – tegelikult on rahvamaja, mis algselt pidi ehitatama spordisaaliks, ehitatud endise jaamahoone külge – jajaa, vanasti liikusid siin isegi rongid! -, sest eraldi hoonet ehitada ei lubatud ja nõnda tehti jaamahoonele seaduslikult “juurdeehitus”, mis hiljem kujunes siiski spordisaali asemel rahvamajaks. Jaamahoones endas on praegusel hetkel Vana-Vigala raamatukogu.

Spordisaaliks kavandatud hilisem rahvamaja asub endise sovhoosirahva maadel, kuna mõisarahvas asus teisel pool jõge – selline eraldatus siis lihtrahva ja mõisarahva vahel. 🙂 Niisugune tore ajalugu Vana-Vigalal ja suur tänu Astrale, kes ajalooga mind kiirelt kurssi viis – hea on teada natuke rohkem paikkonnast, kus veedad kultuurse nädalavahetuse. 🙂

Kultuuri sellesse nädalavahetusse jagus, aga nagu eelmisel aastal, nii ka sellel aastal võeti vastu kõik soovijad ja etendused toimusid paralleelselt kahes majas, kusjuures majad olid teineteisest piisavalt kaugel, et jalgsi seda vahemaad edasi-tagasi joosta – nii olid autoinimesed väga hinnas ja said rahvast pidevalt sõidutada kahe maja vahet.

Kõike seda arvestades on väga tore, et mitte KÕIK registreerunud kohale ei tulnud ja oli lausa viimasel hetkel loobujaid – see andis võimaluse osa saada võimalikult suuremast osast etendustest. 🙂

Mina ise nägin kahel esimesel päeval vaid neid etendusi, mis olid rahvamajas – paraku jäid minust nägemata kõik teeninduskooli aulas toimunud etendused. Sellest oli väga kahju, aga nii paraku on, kui etendused toimuvad samal ajal erinevates kohtades.

Kolmandal päeval esinesime ise kahe etendusega ja siis nägin vaid ühte etendust terve päeva vältel – see-eest oli see igati lahe etendus! 🙂

Eks ma vaatasin etendusi ka selle pilguga, mida võiks Elvasse külla kutsuda – küllap olekski õige ise enne ära vaadata need lavastused, mida tahaks ka elvalastele näidata, sest siis saan ka ise veendunud olla, et tegemist on hea lavastusega, mida julgen ka teistele soovitada. 🙂

Salme Vallateater oli esindatud kahe lavastusega: T. Appelgreni “Majakavahi tüdrukud” ja  Maria Jonesi “Sinatraga Kuu peale”.  Mõlemaid näidendeid olin ka ise kunagi repertuaari otsides lugenud ja sisult nad mulle meeldisid – tõsi, teine näidend siiski rohkem. “Sinatraga Kuu peale” tundus lugedes elavam ja põnevam. Tean, et Rakvare Teater on seda mänginud – näinud ma seda paraku ei ole.

Maire Sillavee lavastatud “Majakavahi tüdrukute” tegelased olid nooremad kui autoril mõeldud, sest näidendis on nad eakad vanapraouad, aga siin sobis keskmises eas naistele see mängimiseks väga kenasti.

Kõige enam meeldis mulle siiski välismaalt tulnud õde, keda mängis Kaidi Ottis – tema mõjus kõige usutavama ja loomulikuna.

“Sinatraga Kuu peale” on täispikkuses kindlasti hoopis teine lugu – lühikeseks kärbitud lavastuses ei saagi karaktereid välja mängida selliselt, nagu nad olema peaksid. Nagu üks peaosaline ütles, siis oli see meeletu tormamine ja algsest rollist oli kõrvalekaldumist palju – kui vahelt ära võtta suured jupid, siis muutubki asi ebaloogiliseks ning kummaliseks., olgu siis rollitäitmise kohapealt või lavastuses tervikuna. Usun, et kui vaadata täispikka versiooni, siis on ka näitlejate mäng nauditav ja usutav.

Sel aastal oli korraldajate soov, et iga festivalil osalev trupp võtaks kaasa oma teatri poolt väikese meene või preemiakingituse. Lähemalt selle eesmärki ei selgitatud, kuid kuna mina olin käinud varasemalt mitmel aastal õpetajate teatrifestivalil, siis arvasin, et vahest on eeskuju võetud selsest korraldusest, et iga trupp saab ka omalt poolt tunnustada neid, kes just eriliselt silma jäänud.

Sellest mõttest ei saanudki lahti ja nii oligi, et LendTeater soovis sel korral tunnustada pisikese meenega neid, kes täiesti subjektiivselt oma esitusega LendTeatri esindajale meeldinud – ja Kaidi Ottis Salme Vallateatrist oli üks neist.

Alle-Saija Teatristuudio osales festivalil Janno Puusepa autorilavastusega “Proua Daam”. See lavastus lummas oma müstilise miljööga ning lihtne lugu mõjus pisut õudsena, nagu ta mõeldud oligi – autor on selle tituleerinud õuduskomöödiaks.

Selles lavastuses üllatas Ingrid Ulst oma rolliga ning pälvis LendTeatri pisimeene. Samuti meeldisid väga sõnatute rollidega näitlejad – jälle kinnitus mulle, et ka sõnatut rolli on võimalik mängida selliselt, et seda on nauditav vaadata. Tihti harrastusnäitlejad ei taha mängida, kui on pisike roll või sõnadeta osa – “Mis ma seal teen?!”, “Mul pole ühtegi sõna öelda!”, “Mina küll lavale lolli mängima ei lähe!”, “Mina seda osa ei mängi – mul ei ole üldse teksti!” -, aga sõnadeta rolli mängida on palju raskem kui sõnadega rolli, nii et see võiks olla igale näitlejale kohustuslik katsumus. 🙂

Ka sõnatute rollide esitajad Imbi Pallo ja Hennu Krukov pälvisid LendTeatri pisimeene.

Vilde Teatri  “Krappi viimane lint” (autor Samuel Beckett, lavastajad Peeter Kollom ja Janno Puusepp) mängiti väikeses saalis. Lavastusega oli tööd alustanud Peeter Kollom, siis jäi see töö pooleli ning lavastuse viis lõpule Janno Puusepp. Väga meeldis autentse tehnika kasutamine, mis tähendas, et näitleja Rein Annuk kasutaski 1970-80-ndatest aastatest pärit lindimagnetofoni ja heli ei tulnud kuskilt mujalt tänapäevase helitehnika vahendusel. Rein Annuk on vaieldamatult andekas näitleja ja ka vaikuses sooritatud mäng ei mõjunud kordagi igavana.

ABJA-EHH oli esindatud lavastusega “Sõdalane” (lavastaja Andres Linnupuu) ja see oli minu silmis päeva tugevaim lavastus. Mulle kohutavalt meeldis valgusemäng  – kuigi strobot oli liiga palju ja see ei lubanud mul vahepeal lavale vaadata – ja kogu lavastus  oma temaatikaga. Vapustavalt hea on Kersti Sillaotsa diktsioon ja kõne – nii selge diktsioon ja häälekasutus võiks olla iga lavale astuva inimese eesmärk ja püüdlus. 🙂

Lavastus tervikuna pälvis LendTeatri pisimeene.

Teine päev kulges samuti Vana-Vigala Rahvamajas ning teeninduskooli hoonesse jõudsime vaid sööma – sealseid etendusi ma kahjuks ei näinud.

Pajusi Teater mängis “Operatsioon “Linnapea”” (lavastaja Tarmo Kruus) ja huvitav on, et tekst pärineb aastast ca 1700 millegagi (autor Ludvig Holberg elas aastail 1684-1754), kuid mõjub väga tänapäevasena. Ei, ei ole midagi uut päikese all. 🙂 Lavakujundus meeldis väga – supertöö! Kõige enam meeldis Anni Õnneleid Marioneti rollis – küll on teda õnnistatud kauni näo ja imeilusate silmadega, mis just selles rollis eriliselt esile tulid! – ning samuti kahe agendi rollid, kellest ühte mängis taas Anni Õnneleid ja teist Joosep Helve. Tänutäheks pisimeened LendTeatrilt.

Padiserahva Teater esitas O. Lutsu “Pärijad”  (lavastaja Erika Kaljusaar) – selles lavastuses tegi minu silmis kõige parema rolli neiu (Pille Joala), kes mängis tütart ja tahtis kangesti vorsti. Ilusalt mängitud usutav rollilahendus pälvis LendTeatri pisimeene. 🙂  Hiljem selgus minu jaoks huvitav fakt, et Pille Joala on lendur, kelle jaoks LENDTEATRI meene oli vägagi märgilise tähendusega – nii tore! 🙂 Mina ütlen selle kohta, et elus ei ole juhuseid! 🙂

Neeme Teater tuli välja lavastusega “Tondilugu” (lavastaja Merike Kahu) ja see lühilugu oli mängitud kõigi näitlejate poolt suure innustuse ja kaasaelamisega, vahvad laulu- ja tantsunumbrid elavdasid lavastust, peremeest mänginud näitleja Marcus Ellervee oli minu vaieldamatu lemmik, samuti alguses peretütart ning pärast tonti ja hunti  mänginud Jane Lauter. Aga ka kõik teised mängisid nauditavalt. Jane Lauter ning Marcus Ellervee said ka kingituseks pisimeene.

Vilde Teatri lavastus “E.Vilde naised 60 minutiga” (autor Aire Pajur, lavastaja Ain Saviauk) kolis kogu kupatusega lavale – laval mängiti ja laval oli ka publik. Oli kitsas, oli umbne, aga see-eest pääses kõik väga elavalt mõjule. Jäin etendusele pisut hiljaks ega pääsenud esiritta – ja see oli väga hea! Olen kindel, et esireast polnuks sugugi nii hea seda vaadata kui tagumisest reast seistes, sest kaugemalt vaadata oli mugavam – ei pidanud pead kaela otsast ära keerama. 🙂 Olin näinud seda lavastust esietendusena 2015.aasta kevadel ja kuigi ta oli ka siis tore esitus, mõjus ta ometi seekord kuidagi väga terviklikult ja väga hästi. Üks näitleja oli asendatud püstolnäitlejaga ja tema mäng oli väga nauditav.

Vilde Teatri lavastus tervikuna pälvis LendTeatrilt festivali teise päeva parima lavastuse pisipreemia. Ja mitte seetõttu, et see oli minu dramatiseering. 🙂 Aga hästi oli dramatiseeritud! 😉

Jõelähtme Lavagrupp mängis Andri Luubi “Ülo, Alo ja õlu” (lavastaja Maie Ramjalg), mis alguses tundus natuke venivana (eks ka vähe ööund andis tunda :D), aga mida edasi, seda soojemaks ja huvitavamaks läks, oli nalja, oli soojust, oli head näitlejatemängu. Lõpptulemusena jäi lavastusest hea mulje ja meeldivad emotsioonid. Tiit Tammesson ja Jane Lauter jäid meelde nauditavate rolliesitustega.

Teise päeva viimane lavastus oli Kuimetsa IDU esituses “Esik”. Kuna tegemist oli kärbitud festivaliversiooniga, siis jäi mõndagi segaseks.

Kolmandal päeval oli meil endal hommikul kaks etendust ja seetõttu nägin sel päeval vaid Seasaare Näitemängu Seltsi  esituses “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Selles trupis on tugevad näitlejad ning muinasjutud räägiti nappide vahenditega ja heade näitlejatöödega huvitavaks. Eriti meeldis mulle Kristjan Kaarjärve esitus – temale sai osaks LendTeatri pisimeene.

LendTeater pälvis festivalilt neli näitlejapreemiat ja ühe lavastajapreemia.

Lavastaja Tess Pauskar sai lavastajapreemia lavastuse “Ristumine peateega” (autor Jaan Tätte)  loomise eest – hinnati tema tööd näitlejatega ja tugevat lavastust. Žürii arvates oli lavastuses kõik väga paigas.

Näitlejanna Anne-Mai Tevahi samas lavastuses hinnati näitlejapreemia vääriliseks Laura rolli eest.

“Kolme kange” (autor ja lavastaja Aire Pajur)  trupi näitlejannad pälvisid näitlejapreemia, sest žürii arvates olid kõik näitlejad ühtlaselt tugevad, tõsteti esile ka sügavat teemakäsitlust.

Alljärgnev info pärineb Eesti Harrastusteatrite Liidu kodulehelt.

Augustinus Hippost kuulutas: “Armasta, ja tee mida tahad!” Meie, harrastajad – professionaalsed ja juhuslikud – armastame rõõmsat Thaleiat. Kahtlemata ei lakka me tegemast, mida me armastame, juhindudes just sellisest armastusest.”
XVI Külateatrite festival toimus 5.-7.augustini 2016 Vana-Vigalas.
Festivali etendused toimusid Vana-Vigala Rahvamajas ja Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis. Kokku osales festivalil 273 teatriharrastajat 27 harrastusteatrist.
Lavastusi analüüsis ja jagas tunnustust žürii koosseisus Priit Põldma (Eesti Harrastusteatrite Liit) ja Madis Kolk (Teater.Muusika.Kino) ning Rait Avestik (teatrikriitik) ja Mervi Vaarmann (Raplamaa harrastusteatri lavastaja).
LAUREAADID
Vilde Teater „Minejad“ lav. Janno Puusepp
Abja-EHH „Sõdalane“ lav. Andres Linnupuu
Sõmeru Näitetrupp „Lõikuspeo tantsud“ lav. Tiina Rumm
Maret Oomeri teatristuudio „Sekeldused Püha Jüri asjus“ lav. Maret Oomer
Jõelähtme Lavagrupp „Ülo, Alo ja õlu“ lav. Maie Ramjalg
Vilde teater „ E.Vilde naised 60.minutiga“ lav. Ain Saviauk
LAVASTAJAPREEMIA
Vilde teater lavastaja Ain Saviauk lavastuse „ E.Vilde naised 60.minutiga“ eest
Taritu Tubateater lavastaja Helle Keskküla lavastuse „Juubel“ eest
LendTeater lavastaja Tess Pauskar lavastuse „Ristumine peateega“ eest
Elunäod, KETT, Tegeltkah lavastaja Ain Saviauk lavastuse „Kontrabass“ eest
PARIM NAISNÄITLEJA
Kristiina Metsanurk – Vilde Teater, lavastuses „ E.Vilde naised 60.minutiga“
Kersti Sillaots – Abja EHH, lavastuses „Sõdalane“
PARIM MEESNÄITLEJA
Matti Linno – Vilde Teater, lavastuses „Minejad“
Janno Puusepp – Vilde Teater, lavastuses „ E.Vilde naised 60.minutiga“
NÄITLEJAPREEMIA
Anu Korela – LendTeater, lavastuses „Kolm kanget“
Meilin Ponna – LendTeater, lavastuses „Kolm kanget“
Otto Lehis – Kolmas Voorus lavastuses „Sann“
Leida Lepland – Kolmas Voorus lavastuses „Sann“
Pille Joala – Padiserahva Teater lavastuses „Pärijad“
Aire Pajur – LendTeater, lavastustes „Kolm kanget“ ja „Ristumine peateega“
Margus Kobing – Maret Oomeri teatristuudio, lavastuses „Sekeldused Püha Jüri asjus“
Anne-Mai Tevahi – LendTeater, lavastuses „Ristumine peateega“
Helgi Herman – Tabivere Harrastusteater lavastuses „Meie naabrid“
Ülle Sillamäe –  Alle-Saija Teatristuudio lavastuses „Proua Daam“
Kaidi Ottis – Salme Vallateater lavastuses „Majakavahi tüdrukud“
Rein Annuk – Vilde teater lavastuses „Krappi viimane lint“
Aili Salong – Taritu Tubateater lavastuses „Juubel“
Ingrid Holm – Tornimäe TUNGAL lavastuses „Meeletu“
ERIPREEMIA
Anni Õnneleid – Pajusi Teater lavastuses „Linnapea“
Marcus Ellervee – Neeme Teater lavastuses „Tondilugu“
Suurepärase partnerluse eest TIIT TAMMESSON ja KAUPO KÄSIK  Jõelähtme Lavagrupp lavastuses „Ülo, Alo ja õlu“
Muusikalise kujunduse eest lavastuses „„Peaproov“, Palamuse Amatöörteater
Teema valiku eest lavastuses „Sõdalane“, Abja EHH
Suurepärase ansamblitöö eest lavastuses „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, Seasaare Näitemängu Selts
Naisansambli eest lavastuses „Lõikuspeo tantsud“, Sõmeru Näitetrupp
Eesti parima klassika eest lavastuses „Dr.Aadu Rebane“, Juuru Harrastusteater
Atmosfääri loomise eest lavastuses „Proua Daam“, Alle-Saija Teatristuudio
Mari Möldre nimeline preemia.
Külateatrite festivalil annab välja Tabivere vallavalitsus ja volikogu Mari Möldre nimelise preemia.
Sellel aastal pälvis preemia Aili Salong Taritu Tubateater
VILDE TEATRI preemia
Preemia väljaandjaks on MTÜ Vilde Teater koostöös Eesti Harrastusteatrite Liidu juhatusega.
Preemia antakse välja igal aastal Külateatrite festivalil.
Preemia antakse kollektiivile või üksikisikule juubeli puhul  pikaajalise ja viljaka
töö eest Eesti harrastusteatri maastikul.
Sellel aastal pälvis Vilde teatri tänupreemia Maire Sillavee Salme Vallateater.
Preemia koosnes tänukirjast ja Eduard Vilde viimastest kottadest.
Suur tänu:
Eesti Kultuurkapital
Hasartmängumaksu Nõukogu
Raplamaa Omavalitsuste Arengufond
Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool
Vana-Vigala Põhikool
Vigala Vald
Vana-Vigala Rahvamaja
Vana-Vigala näitetrupp Topelt-Kiiks
Astra Põlma
Liesel Veskimägi
Heli Lints
Ulvi Blande
Ülo Sild
Andres Kikas

 

 

 

KUUPÄEVALGUSETENDUSKOHTPILET
9. detsembril 2022Kell 19Salongiõhtu JUHAN UPPIN´ igaElva LendTeater (Pikk 73 Elvas)Piletid 15 € / 10 €
müügil SIIN!
17. detsembril 2022Kell 12JÕULUVANA KOTTTõrva vald
18. detsembril 2022Kell 11JÕULUVANA KOTTBRONEERITUD