Eile, 21. jaanuaril 2026, oli LendTeatris selline õhtu, mille järel tahad korraks vaikusesse jääda – mitte sellepärast, et sõnad otsa saaksid, vaid sellepärast, et süda on kuidagi mõnusalt laetud.
Margus Tabori “Mamma lood” ei ole lihtsalt naljajuttude õhtu. See on äratundmise pidu. See on see tunne, et sa istud saalis, aga samal ajal oled justkui korraks tagasi lapsepõlves: köögilõhnad, vanaema käed, suvevaheaja lõputu aeg, see vana hea “mamma” rütm, mis hoidis maailma koos ja kõhud soojalt täis. Ja kõige ilusam on see, et Margus oskab rääkida nii, et naer ja nukrus ei tülitse omavahel – nad käivad käsikäes. Ta meenutab naljakaid seiku, aga laseb ka tõsisematel hetkedel läbi huumoriprisma paista, et need oleksid kantavad. Nagu päris elu.
See fenomen – miks need lood ja miks Margus Tabor on rahva lemmik – on tegelikult väga lihtne ja samas haruldane.
Esiteks: ta räägib “meie” lugu. Mitte suurt ja kauget, vaid väikest ja kodust. Sellist, mis on elanud meie peredes, köökides, suveköökides ja vanaemade õuedes. Kui saal naerab, siis sageli sellepärast, et “appi, täpselt nii oligi!”: see keelepruuk, need kombed, see suvine “laps vanaemale kolmeks kuuks”, et vanemad saaksid hinge tõmmata… kunagi oli see nii tavaline, et tundus lausa igavene kord. Ja nüüd on see korraga väärtus, mida hoida ja meenutada.
Teiseks: Margus oskab luua karaktereid nii, et sa näed neid. Ta ei “esita” vanaema – ta toob ta lavale. Hääl, rütm, pilk, pausid, see oskus ühe lausega terve inimene üles ehitada… ja siis järgmise lausega juba teine. Nii sünnib tunne, et sa pole mitte etendusel, vaid istud külas. Selline intiimne, kodune teatrivorm, kus publikust saab justkui seltskond.
Kolmandaks: soojus. Margus Tabori puhul on tunda, et see ei ole ainult meisterlik esinemine, vaid ka päris inimene. Ta on avatud, vahetu ja heatahtlik – ning hiidlasena on naljasoon tal sünnist saati veres. See “oma inimene” tunne ei ole turundusnipp, vaid päriselt kohalolek. Ja võib-olla just see ongi põhjus, miks saalid on puupüsti täis ja piletid lähevad ülikiirelt: inimesed ei tule ainult nalja kuulama, nad tulevad kontakti pärast.
Mul on ka eriliselt hea meel, et Margus Tabor toob LendTeatrisse publikut, kes muidu ehk siia nii sageli ei satu. See on teatri jaoks alati rõõm – uued näod, esmakordsed külastajad, see elevus, mis tekib, kui keegi avastab koha ja tunde, kuhu tahaks tagasi tulla. Sellised õhtud kasvatavad kogukonda.
Ja kui vaadata laiemalt, siis jaanuar on LendTeatris tõesti Hiiumaa-lembene. Alles käis meil Hiiu Naaditeater lavastusega “Pime tuba”, mis tõi meeleliigutuse silma ja südamesse. Nüüd vallutas Margus Tabor “Mamma lugude ja Hiiu vilosoohviaga” vaatajate südamed teistmoodi – naeruga, lähedusega, selle sooja sidemega, nagu oleks ta ammune tuttav, kes astus korraks läbi ja rääkis elust nii, et sul hakkab parem.
Millal Margus Tabor jälle Elvasse tuleb? Hetkel on see teadmata – aga üks on kindel: Mammalood ei seisa paigal. Peagi ootab Margust ees reis Austraaliasse ja Uus-Meremaale, ja on lausa liigutav mõelda, et kuskil kaugel Austraalias oodatakse samasuguse heldimusega lugusid legendaarsest Mammast. Sest head lood on nagu kodu – nad leiavad tee inimese juurde, ükskõik kui kaugele elu sind viib.
Aitäh selle eilse õhtu eest. See oli naer, mis soojendas. Ja mälestus, mis jääb. 💛
