LendTeatri kodulehel on nii pikalt vaikus olnud, et arvatakse, et oleme end pikalt puhkama seadnud – tegelikkuses on asi hoopis vastupidi! Kui oleks aega, küllap siis kirjutaks siin tihedamalt, aga selles ongi häda, et aega pole karvavõrdki!
Suvi sai hoo sisse uuslavastuse loomisega – jaanipäevaks valmis lavastus “Kaks teist tooli” ning esietendus toimus Leevi jaanipeol. Nii suur jaanituld nagu Leevil lõõmas, pole ma vist kunagi näinud! 🙂
Töö sellega oli ka huvitav – pingeline, aga põnev, sest meil oli kaasa tegemas uusi inimesi ja uued näod trupis on alati teretulnud. Nii suure trupiga lavastust LendTeatris vist polegi varem olnud – lavastuses osaleb kaheksa inimest. 🙂
“Kaks teist tooli” jääb mängukavasse ka uuel hooajal, aga vajab loomulikult sissemängimist.
Lisaks esinesime sel aastal ka Kasepää jaanitulel – Kasepääl õnnestus olla esimest korda ning sealne kaunis jaanituli järve taustal oli imeline. 🙂
Kohe pärast jaanipäevast esietendust algasid ettevalmistused Virtsu merepäevadeks, mis sel aastal toimusid juba 50.korda. LendTeater esines seal lavastusega, milleks ainestikku ammutasime ajaloost ning Virtsu Kalurikolhoosi tollase töötaja Viive Soop’i mälestustest. Ehkki näidend “Mul meeles veel – meil kolhoosis… ” käsitleb küll Virtsu Kaluri toonast elu-olu, polnud see kolhoos ainus omataoline kuue-seitsmekümnendatel aastatel. Sellist elu elati paljudes väikestes (kaluri)kolhoosides, enne kui need suurteks ühismajanditeks liideti. Tänu kolhoosiajast kirjutamisele olen viimasel ajal palju lugenud raamatuid just tolleaegsest elust, ja kohati on minu jaoks see kõik nagu iidne ajalugu, ehkki olen ju ka ise üles kasvanud sügaval stagnaajal. No olgu, viiekümnendatest aastatest ja kolhooside algusaastatest ma tõesti suuremat ei tea…
Imetore oli kohtuda ka Viive Soop’i endaga (kuigi ta on Muhust pärit ja sealkandis nimetatakse teda tegelikult Sooba Viive’ks) – äärmiselt armas ja soe inimene! On väga tänuväärne, et ta on oma elust ja tegemistest ülestähendusi teinud ning kümmekond paksu kontoriraamatut mälestusi kirjutanud – tahtnuksin neid kõiki lugeda! Õnneks on lootust, et need kunagi ka trükki antakse ja siis ehk õnnestub ühe kolhoosi elust-olust rohkem teada saada.
Pärast keskendusime tööle Piirissaarel – ka Piirissaare-ainelise näidendi “Oma saar” kirjutamine oli omaette suur ettevõtmine: taas sukeldumine ajalukku, erinevatesse materjalidesse süüvimine, saarel tutvumine praeguste kohalike oludega. Vapustav, ma ütlen! Mina käisin Piirissaarel palju-palju aastaid tagasi, pärast keskkooli lõpetamist. Igatahes tulipunaseks päevitasin küll nonde kahe päevaga ja maastik oli palju-palju lagedam kui praegu, mil see on suures osas võsa täis kasvanud. Praegu elab seal paikselt vähe inimesi, suviti elanike arv küll täieneb suvitajate arvel, aga varem ärksamat elu elanud saar on siiski väga vaikne ja elab oma rütmis rahulikku elu. Kiiret ei ole kuskile ning elu käib praamist praamini.
Aga samu paralleele saab tõmmata ükskõik millise Eesti ääremaaga – küladesse on jäänud väga vähe inimesi, noored on läinud, alles jäänud vaid vanemad inimesed ning tasapisi surevad ääremaade külad välja. Mööda Eestimaad sõites on peaaegu igas asustatud punktis näha möödunud hiilgeaegade jäänuseid – lagunenud suuri lautasid, vanu räämas remonditöökodasid, tühjaksjäänud koolimaju, nukralt kiratsevaid kortermaju, vaikuses seisvaid rahvamajasid, suletud koole… – pole inimesi, kes seal toimetaksid. Kõigis neis on omal ajal keenud elu…
Seetõttu on mul alati väga hea meel, kui saame käia kaugetes väikestes külades, kus on tublid aktiivsed külaelu eestvedajad – ma imetlen nende entusiasmi ja pealehakkamist. Nad ei anna alla, ehkki valitsus on teinud kõik endast oleneva, et ääremaadel elu välja suretada, aga maal käib elu tänu just nimelt neile tublidele eestvedajatele, kes teevad kõik, et kogukonda liita ja elu oma kodukohas edendada.
Üks suvetöödest on ka Lutsu näidendi “Viimne pidu” ainetel lühilavastus, mida mängime Oskar Lutsu majamuuseumi õuel. Sellele näidendile tuleb veel kindlasti ka lisa Lutsu sulest ilmunust.