5. aprillil lahkus taevastele radadele eesti teatri suurkuju Jaan Tooming.

See teade jõudis meieni teel Tallinna, mil seda FB-st lugesin. See oli šokk.

Aitäh Jaak Allikule, kes Tallinnas Von Glehni Teatris LendTeatri etenduse “Erik ja Anna” eel meenutas Jaan Toomingat kui oma õpetajat ja vaieldamatut eesti teatri korüfeed.

Leinaseisak Jaan Toominga mälestuse austamiseks.

Sõnad ei suuda iial edasi anda seda, mida tunnevad hing ja süda.

Vahel tundub, et Suured Inimesed, kes on Sulle nii palju andnud, kes on tiivustanud, julgustanud ja õpetanud, on igavesed. Meie mõtetes ja mälestustes ongi, aga maine tee, mida nende puhul oled igaveseks pidanud, saab ühel hetkel otsa. Alati on see liiga vara. Liiga ruttu. Liiga kiiresti.

Ma ei suuda uskuda, et reaalselt on JAAN TOOMING LendTeatris viibinud, lavastanud 6 lavastust, et olen osa saanud tema fluidumist – see tundub kui unenägu.

Mul on olnud õnn elada temaga ühel ajal, mul on olnud õnn keskkoolieas näha tema vapustavaid märgilisi lavastusi “Vanemuises”, mis on siiani eredalt meeles, mul on olnud õnn teha temaga koostööd Vilde Teatris ja LendTeatris – olen tänulik kõigi nende hetkede eest.

Mingil hetkel tundus mulle, et ma olen laval juba kõike mänginud ja ma ei taha enam lavale minna, sest ma ei oska enam midagi uut pakkuda – minu jaoks on kõik ammendunud.

Ja siis hakkas Jaan Tooming meil lavastama “Skandaalset juhtumit”, kus minule andis ta politseikomissar Tänava rolli – uskumatu, ta oskas nõnda suunata, et sellest tuli siiski midagi, mida ma varem polnud mänginud! Tuli tagasi usk, et võib-olla mul on veel laval midagi teha… Ja see on LAVASTAJA teene.

Täna, 14. aprillil saadeti Jaan Tooming viimsele teekonnale Peetri kirikus. Inimesi, kes tulid teda ära saatma ja jumalaga jätma, oli palju. See oli ilus – inimesed, kes teda mäletavad, kes teda austavad, kellele ta on jätnud kustumatu jälje… Nii see pidigi olema.

Ilm oli sombune, kohati sadas vihma. Ma arvan, et see oli märk sellest, et ka universum leinas, et selline inimene lahkus.

Raadi surnuaial sängitati Jaan mulda.

Kõige õõvastavam hetk oli esimeste labidatäite mulla langemine sargale – süda võpatas, aeg seiskus, taevas nuttis kibedaid pisaraid, tuul ulus kaeblikult puuokstes ja üksik must lind lendas haua kohal. See lind pidi olema Jaani hing – kes muu see võinuks olla!?!

Pärast muldasängitamist hakkas tuul tugevamini puuoksi lennutama ja rebima, justkui püüdes võidelda hirmsa ülekohtuga. Ehk oli see hingesugulus – tuule peegeldus Jaani mäslevale hingele ja tormlevale loomusele?

Aitäh Sulle, kulla Jaan, et olid, tulid ja tegid, aitäh, et andsid LendTeatrile tiivad, aitäh, et andsid uue hingamise, aitäh, et olid nii lihtne ja samas NII SUUR INIMENE.

Sa püsid elavana meie mälus.

Vaikne hüvastijätt…