5.04 lahkus meie seast Jaan Tooming ning juhtumisi samal ōhtul oli Tallinnas Elvast külas #LendTeater oma uusima lavastusega “Erik ja Anna”.
Enne etendust tuli publiku ette lavastaja Jaak Allik ning pidas lühikese ja ilusa austust avaldava järelhüüde, tuues välja, et ka tema teatriteel on Tooming olnud oluline, kutsudes publikut üles tegema ka lühikese leinaseisaku. Ehk vōiks “liitis” öelda, et Tooming liitis meid, ōhtu vaatajaid nii palju omamoodi ühtseks, sest saalis valitseb täiesti isemoodi ühismõistmine ning koos-kaasaelamine lavaltoimuvale.

Lavastaja ütles edasi veel sissejuhatuseks ka näitlejate palvet, et see on mõeldud vaatamiseks kammerlikus Elva väikesaalis, peab toimuma ligidal, aga kuna Von Glehni Teatri tribüün on kōrge lava tōttu kaugemale seatud, siis tuleks meil vaadetes unustada see distants. Tagantjärgi targana vōib öelda, et polnud üldse raske end kärbsena Anna kööktoa seinale manada!

On lavastajaid, kes tahavad üha uusi ja uusi materjale oma järgmiseks töödeks vőtta ning on lavastajaid, kellele pakub midagi ka tuttavate näidendite uuesti lavale toomine. See annab ajanüanssidega mängimiseks ning ühe asja sees veelgi suuremad detailid jõuda ning need ka vaatajateni tuua. Alliku esmakordse Tim Janson’i näidendi lavaletoomise peegeldust (toona Vene Teatris), vōib lugeda siinse insta mõneaasta tagustest kirjutistest. Ise mäletasin sellest näitlejatöid (paar minu lemmikutest-Tatjana Kosmõnina ja Sergei Furmanjuk) ning Rosita Raua kunstnikutööd, mis oli lavastuslikult integreeritud ka tegevust. Erik oli eesti-, aga Anja venekeelne. Lisaks kasutati alapealkirja “Armastuse kunst”, kuid õnneks liiga palju ka meeles polnud lisaks keelefilter ka.

Seekord on mõlemad tegelased eestlased. Lugu ju pōhimōtteliselt sama, aga veelgi kuidagi just tegelastele ja nendevahelisele suhtele/suhtlemisele kontsentreeritum ning kõik muu ebaolulise(ma)ks taandatud. Ja see ōigustab end, sest me tõesti oleme selle sõprusest armastuseks muudetud suhte kihtide vahele nii imetud, et kui poleks paari pikemat mõttepausi, mil tuleb kustutada nö.ajahüppeks, siis võiks täiesti ununeda, et vaatame teatrit. Ilmselt vaja paus ka riietevahetuseks, ent justkui nende rōhutatud pikkus mōjuks ka nagu lavastusliku vōttena, mida juba pikalt enam eriti ei kasutata, kuigi vōiks… et tõesti registreerida oma peas olnu, fikseerida kuhu on jōutud ning lasta aimata, kuhu edasi…nende tavaliste tuled kustu, muusika peale, tuled pōlema ja stseenivahetus taktika asemel. Tõenäoliselt ma mōtestan üle, ent kuna meeldis ning tōi meelde näiteks 80ndate teatrit, siis tahtsin eraldi välja tuua! Huvitav üldse, kumb neist see perfektsionist on, kas lavastaja või tema seekordne kunstnik Riina Vanhanen? Arvestades, et ilmselt täiesti olematu eelarvega on loodud väga ehe kodu ning see ideaalselt üles seatud isegi külalissaali lavale. Rääkimata mitmetest teistest viidetest, nagu näiteks iga olukorra/päeva/lõigu jaoks uue riietustekasutamisest tegelastel! Oh kuidas see minule meeldis, sest me ju ei käigi nädalate ja kuude kaupa samade riietega kogu aeg. Kui öelda, et tegemist on romantilise komöödiaga, siis kohe automaatselt kangastuvad suhkrused Hollywoodi armu- ja suhteseiklused, mis lõpevad alati hästi – suudluste ja suure armastusega. Teekond selleni käib küll üle naljakate kivide ja kändude, ent kõik toimib meelt lahutava ja vahvate eluliste, aga ka elukaugete vahenditega ideaalselt vormikohaselt. See vorm, et tead juba, kuidas läheb, on väga paljude jaoks ka väärtus ning rahulolupakkuv. “Erik ja Anna” lugu sellisel juhul on pigem põhjamaine…vōi veelgi täpsemalt just nimelt “eesti oma romantiline komöödia”. Ka siin saab naerda, ja palju! On armumise liin ning kohmakad-romantilised pōrkumised, aga ka naginad…me mehed ja naised oleme ikkagi “eri liiki”…aga lõpp ei pruugi olla selline harjumuspärane roosamanna. Tegelikult nii lõpp kui ka mōned loo vahejuhtumid vōiksid vabalt viidata, et autor on need päris elust maha kirjutanud, sest need lihtsalt on sedavōrd elulised! Katrin Pärn ja Helgur Rosenthal mängivad keskealist naist ja meest, kes on lasteaiast saati olnud parimad sõbrad. Naine oleks nagu, kas just otsustanud, ent leppinud üksi elamisega, ja mees vastupidiselt on kōige ehtsam suhtesõltlane, kes kardab üksiolemist nagu katku (aga vastaspoolused näiteks magnetite puhul ju tõmbuvadki). Just parajasti ongi jälle üks suhe Erikul karile jooksnud. Arvatavasti üheks mehe naisi häirivaks teguriks on seejuures olnud ka tema nōnda hea sōprus teise naisega…isegi kui see polegi romantilist laadi… Aga siis välgatab Erikul idee, aga kui ta olekski hoopis Annaga paar? Kuidas selline üldse on võimalik…KAS on vōimalik? Esiti kindlasti väga naljakate kohmakuste kaudu. Sōprus ongi ju teatud vormis armastus…asi see nüüd siis seda vormi muuta pole kui “armastus” ise juba kohal on?! Mnjaa. Pagasid on meil kőigil, aga kas need ka kōik ühe katuse alla ära mahuvad? Ja siis see lõpp… kuigi ju ootad teistsugust, siis ometi just NII on see kōige elulisem ja ehedam, nagu siin loos. Ei teagi, et kas see on alles teatud eas või lihtsalt elutarkuses, et armastuses ja armumisel lisaks ainult südame häälele, hakkab inimene ka mõistuse häält kuulama? Romantikud, nagu mina kindlasti sellise väitega ei nõustu, vaid ikkagi arvavad, et kōik juhindub sellest kuI SUUR see armastus lōppude lōpuks on. Sest ilmatusuur armastus on ju ka nōnda vali, et mõistust pole lihtsalt kosta isegi piiksatustena.
Katrin ja Helgur mängivad ka igati psühholoogilises vōtmes ning nende lavakeemia viitaks nagu sellele, et tegemist on ka elus heade sõpradega, muidu nii lihtsalt poleks võimalik. Teise alla ja ette ja sümbioosis ja omavahel elektrit lavaliseks sära(ka)ks muutes. Katrin, kui ta naerab, siis kogu tema keha ja olemus naerab ja täidab sellega ka lava ja kui ta oma tegelase pahatujulisust annab, no siis hoia alt (ka turvaliselt publikus istudes????)! Ja Anna saab temalt selle kõik. Vahvad väiksed detailid, mida muidu nagu ei märkakski kuibiga ei vaataks, näiteks kui ta ütles korra vōi kaks tajutavast loomulikkusest rohkem sōna “kurat”…aga naine kui meesterahvas ja tahab olla temaga samal lainepikkusel, siis täitsa kujutab ette, et nii võikski olla. , isegi loomuldasa. Teisalt Helgur, kes viimasel ajal küll ekraanil on saanud igasuguseid ägedaid tegelasi luua, ent teatris kuidagi väiksemates rollides (Tartu Linnateatri “Oh jumal” vast erandiks, ent minul see nägemata), saab siin seda kammerlikku lava oma Eriku tegelaskujuga, Katrini Annaga maid jagades, aimatava mõnu ning psühholoogiliselt Katriniga sama täpselt- ühe inimese olemust terviklikuks maalida. Tegelikult on ju selliseid suhtelood ning sugupoolte “sōjad ja armastused” ammendamatud teemana. Alati kõnekad ning ilmselt ka alati teretulnud need võimalused, mil saab turvaliselt kōrvaltvaatajana teiste eludelt õppetunde ammutada. Minul oli kohe alguses kuni näitlejate kummardamiseni nii hea olla seda kõike la vaadates. Suurema osa ajast muie näol, mis tunnista ka korralikuks naeruks muutus. jälle mingi armastuse-asi pani heldima ja mõtlema, et tahaks ikka oma naisele ka palju parem mees olla kui praegu.????