Täna oli imetore päev! 🙂
Pika päeva lõpuks on magus väsimus, aga nii hea tunne on, et jälle läks korda üks vahva teatrit täis päev! 🙂
Aitäh kõigile andekatele lavale astunutele ja nende lavastajatele, aitäh kõigile lahketele vaatajatele, aitäh tragile žüriile (Katrin Pärn, Merili Viks, Piret Simson), aitäh toimekatele abilistele, ilma kelleta poleks miski teoks saanud ega sujuvalt kulgenud!
Esimesena astus lavale saarlasest köster. Õigemini “Köster”. 🙂 Õigemini Salme Vallateatrist Kalmer Poopuu, kes pälvis žüriilt tunnustuse tõetruu ja usutava karakteri loomise eest (lavastaja Maire Sillavee).
Andrus Kivirähk´i mononäidend on näitlejate-lavastajate seas populaarne ning seekordne Maire Sillavee lavastus tõi vaatajateni autentsena ja läbitunnetatuna mõjuva köstri. Antud lavastust mängitakse Saaremaal kadunud koolimajade tuuri raames ja on Saaremaal vägagi populaarne. Kadunud koolimajad – majad, kus kunagi on käinud inimesed, kes praegu vanemas eas – see on ajaloo taaselustamine ja vanade mälestuste üleskaevamine ning sel on inimeste jaoks hindamatu väärtus. Meie lapsepõlv ja noorusaeg on meiega kaasas alati, isegi kui see tundub olevat unustuste hõlma vajunud olevat.
Teisena esines SEKAM Teatri näitleja Arseni Nikitin, keda žürii tunnustas ambitsioonika ja julge debüüdi eest lavastuses “Palju õnne!” (lavastaja Annely R. Kallo) – tekst pärineb Arseni enda ning juhendaja ja lavastaja Annely R. Kallo sulest. Alati on hinnatav isiklik side materjaliga – see annab loodule erilise mõõtme. Lisaks julgusele ja ambitsioonikusele tõi žürii esile näitleja väga ilusaid silmi – otse loomulikult on silmad need, mida naistest koosnev žürii märkab! 😉
Järgmisena oli laval Viljandi Seasaare Teatri “Hapnik”, mille tõi lavale lavastaja Ain Saviauk ning mängisid näitlejad Kristjan Kaarjärv ja Kait Aidnik, keda žürii iseloomustas kui usutavalt ja mänguliselt ulmemaailmas seilajaid. Meeskond maadleb oma instinktide, suhete ja inimeseks olemisega. Jaamas toimuvad sündmused valgustavad inimloomuse keerukust kriisiga silmitsi seismisel, sest mõlemad neist peavad kaaluma enda ellujäämist oma kolleegi elu arvelt. Nendel ahistavatel hetkedel tehtud otsused ei peegelda mitte ainult ellujäämise instinkti, vaid ka keerulist suhete võrku, mis neid omavahel seob.
Rae Rahvateater oli esindatud Kalev Pärna autorilavastusega “Mina – administraator”, mis paelus žüriid ja vaatajaid väga kõrge energiatasemega heatujulise stand-up´ iga. Heal tasemel meelelahutus on kõrgelt hinnas – Kalev Pärn on nii Monomaaniatel kui meestefestivalil esinenud humoorikate esitustega ning publiku poolehoiu võitnud – nalja ja naeru on väga vaja – juba Kalevi olemus on tulvil huumorist! Arvatakse, et nalja teha on väga lihtne, aga väidetavalt on naljategemine kõige raskem žanr – ometi Kalevi puhul tundub see nii loomulik ja omane, sest ta ise pakatab energiast ja jääb mulje, et ta teistmoodi ei oskagi. Tõsist Kalevit on kaunis raske ette kujutada. 🙂
Kiili Harrastusteatri esindajana oli taas esindatud Kalev Vaidla nagu mitmelgi varasemal festivalil (Monomaania ja meestefestival) taas köitva esitusega, seekord siis lavastusega “Kontrabass” (lavastaja Merike Koort) , mida paljud näitlejad mänginud, aga Kalev Vaidla esitus lummas žüriid vaimuka ja värvika partnerlusega, partneriks loomulikult kontrabass. 😉 Ma ise olen mitmeid “Kontrabassi” lavastusi näinud erinevate näitlejate esituses ja minu isiklik arvamus on, et lavastus võitis tekstikärbetest väga palju.
Igatahes pälvis “Kontrabass” ka publikupreemia – no täpsemalt väljendudes tuli auhinda vastu võtma siiski näitleja Kalev Vaidla, jättes oma partneri delikaatselt lava taha.
Ka lavastajad said pisikese tunnustuse oma töö eest – lavastaja olla pole sugugi lihtne! Ehkki tundub, et mis see lavastaja ikka teeb – laval on ju näitleja, kes kõige raskema osa enda kanda võtab! 😉
Pärast etendusi tegi žürii (Katrin Pärn, Merili Viks, Piret Simson) väikese kokkuvõtte, tunnustas osalisi ja sai ka ise tunnustatud pika töörohke päeva eest.
Rõõm oli kõigi piletiostnute vahel välja loosida ka publiku auhind – kaks piletit vabalt valitud LendTeatri etendusele kuni 30.05.2026.
Nagu öeldud, siis ilma abilisteta poleks festival teoks saanud:
Irina Radionova / Merelle Tamsalu / Heli Bunder / Marko Hõrak / Kristjan Vaher / Margus Möll – AITÄH TEILE!
Rõõm oli näitlejatelt kuulda, et selliseid festivale on väga vaja, et ka näitetruppide vähemusgrupid (mehed!) saaksid võimaluse lavale astuda ning märgatud ja tunnustatud saada.
Nagu žüriiliige Piret Simson üles, siis tunnustatud mehest on ühiskonnal palju rohkem kasu kui tunnustamata mehest, seega elagu teatrifestival, kus fookuses on mehed! 😉
Kindlasti ei jää seekordne festival viimaseks! 😉
Suur tänu Eesti Kultuurkapitalile ja Elva vallale vahva festivali toimumise toetamise eest – tänu teie kõigi osalusele tuli üks väga armas ja imeline festival, kus publik sai näha terve päev head teatrit ning rõõm oli näha vanu tuttavaid ja kohtuda uutega. 🙂
Suur rõõm oli sellest, et Marko tuli pilte tegema – kõik esinejad on jäädvustatud! 🙂
Samuti on kõik esinejad “filmi sisse pandud”! 🙂
Kohtume järgmisel aastal jälle! 🙂 Nagu ikka päev enne isadepäeva, 7. novembril 2026! 😉
Need fotod pärinevad Maise Sillaveelt lavastusest “Köster”, köstri rollis Kalmer Poopuu.
