Piirissaarel

Piirissaare on selleks korraks seljataha jäänud.

Aitäh, Malle, Irina, Margus ja Aare! Margusele ja Aarele langes muidugi kõige suurem töökoormus ning müts maha nende tegususe ees!

Irina, Margus ja Aare lootsid näha ka metssigu, aga nende öine vaatlusjaht kummutas müüdi, et saarel on metssigu – ilmselt on need siiski labidatega mehed, kes öösiti usinasti saart songivad. 😀

Sadama-stseeni tuli appi Raiko oma Muraveiga ning vedas meie “esimehe” ja “uuskolhoositari” motoriseeritult minema – aitäh Raikole!

Väidetavalt olla meie stseenid olnud väga elutruud ning täpselt piirissaarlaste elust maha kirjutatud. 🙂 Nojah, eks ole seda Piirissaare elu ikka uuritud ka. 🙂 Aga seda oli rõõmustav kuulda, et meeldis.

Koostöö Kihnu laulu- ja tantsuansambliga sujus kenasti – aitäh vahvatele neiudele ja noormeestele! 🙂 Nemad tegid meie stseenidele vahelaule ja -tantse – nii oli vaatajail huvitavam ning meie saime võimaluse kostüüme vahetada.

Meie ööbisime vallamajas ja mina imestasin endamisi, et tavaliselt ma võõras kohas ei maga, aga see koht andis küll hea une – küllap oli Piirissaare hea aura, mis magama suigutas. Vallavanem Liina Miks tegi meile saarel ekskursiooni ja mõnus oli käia rohelisel külatanumal – mujal vist midagi sellist naljalt ei näe. Ilusad surnuaiad – neid on neli, kuid üks on mahajäetud kalmistu. Pisike saar ja neli surnuaeda… Talvel elab saarel alaliselt 30 inimest, suviti kerkib suvitajate (enamasti ikka põliselanike järeltulijad) arvel elanike arv ca 250-ni.

Ja palju sibulat, palju-palju sibulat! Veneaegsed autod, mis kimavad saarel ringi – selliseid mäletan oma lapsepõlvest, praegu meie linnapildis selliseid naljalt ei näe. Numbrimärke ega ülevaatust vaja ei ole, kui ainult saarel ringi sõidad ja mandrile ei kipu. Muravei on ka väga levinud ja äärmiselt praktiline sõiduriist – saab kiiresti, kuhu vaja, ning saab kärusse laadida kauba, lapsed või turistid.

Uuema aja inimesed sõidavad, tõsi küll, ATV-ga, aga väga piirissaarelik on just Muravei. Saar on küll väike ja turistil pole keeruline jalgsi seda kõike läbi käia, aga igapäevaseid asju toimetades on väike sõiduriist hädavajalik.

Kõige suurem üllatus tabas mind aga hoopis inimeste näol – Piirissaarel vanu tuttavaid kohata on üsnagi ootamatu, aga muidugi väga rõõmustav. Maailm on ikka väga pisike! 🙂 Aitäh, Rein ja Raiko, meid võõrustamast!

Piirissaare värvikad päevad on möödas, aga minule kangastub ikka selle pisikese saare rohelus, vaikus ja rahu. Kes rahu ja vaikust igatseb, sellele on Piirissaare äärmiselt mõnus ja südamelähedane paik. Ilusad rohelised aiad, palju lilli ja hoolitsetust, väikesed armsad majad – tõeline idüll. Kindlasti on saarel püsivalt elada hoopis teine asi, aga kui veeta siin vaid mõned päevad, siis näib see ideaalse elupaigana.

Kohalikest jäid kõige enam meelde Zinaida, kes meid võõrustas, ja Ruslan, kes saare arengusse väga palju panustab – kevadel avas ta kaupluse ja väga tore oli näha, et ta on kujundanud kaupluse juurde ilusa aia, kus kohta nii lastele kui täiskasvanutele.

Piirissaare vald eksisteerib veel vaid mõned kuud ja siis ei ole enam Piirissaare valda, vaid Piirissaarest saab suure Tartu valla väike osa.

Osad pildid pärinevad Liina Miksi fotovaramust.

Vanausuliste surnuaed Õigeusu kirik seisab juba aastaid tühjana