Monomaffia I päev
Tänane päev leidis mind Pärnust, sest algas järjekordne Monomaffia.
Näitlejanna Kaili Viidas palus enne avatseremooniat kõiki rohkem saali keskele – inimesed ootasid nii ehteestlaslikult ikka seinte ääres.
Kaili Viidast mäletan eelmisest Monomaffiast – mulle väga meeldis tema esitatud „Dussaert`i kaasus“. Väga loomulik, kaasahaarav ja igati nauditav esitus lisaks sellele, et ta on ka väga kaunis naine.
Tasapisi koonduti sammassaali keskele ja siis lendasid saali neli noort neidu ning nende esitusest jäid meelde Julia monoloog, väga hästi lauldud laulud, kirsside söömine ning mõte: kui andekad!
Kui Monomaffia avamiseks ja VIIENDA (juba VIIES Monomaffia!) kirsi joonistamiseks sai sõna ja pintsli Pärnu linnapea Romek Kosenkranius, siis pärast tema etteastet oligi Monomaffia avatud.
Hiiglama tore on, et Monomaffia toob nii palju publikut, et saali on vaja panna lisatoole, et kõiki soovijaid ära mahutada. Mulle väga meeldib, et leitakse igati võimalusi kõik tulijad ära mahutada, et keegi ei peaks pettunult ukse pealt tagasi minema.
Esimene etendus oli VAT Teatri „Kuidas ma koera sõin“ (autor Jevgeni Griškovets, tõlkija Jaan Ross, lavastaja Margo Teder, laval Lauri Saatpalu, valguskunstnik Triin Hook, kunstnik Pille Kose, fotograaf Siim Vahur).
Mul on väga hea meel, et kõnealune lavastus selleaastasel Monomaffial kavas oli, sest tahtsin seda lavastust näha juba siis, kui see omal ajal VAT Teatris välja tuli. Lauri Saatpalu nägin 2012.aastal Monomaffial „Rekvisiitori tähetunnis“, kus ta pälvis nii žürii- kui publikuauhinna – ka minu arvates oli ta toona parim ja mind üllatas tema meisterlik esitus, sest teadsin teda rohkem muusikuna, ning tema näitlejameisterlikkus oli seda üllatavam.
Lavastust on Monomaffia väikeses bukletis tutvustatud järgmiselt:
Vladisvostoki rannikul, Vene saarel, elutsevad haruldased pääsusaba-liblikad. Nad on kantud Punasesse raamatusse, neid tuleb hoida ja kaitsta. Sealsamas toimetavad ajateenijad pole aga väärt kahte kopikatki, nemad püüavad vaid kolme aasta jooksul võimalikult vöhe tähelepanu äratada ja mitte äratundmatuseni muutuda.
Eesti kaasaja populaarne muusik ja teatraal Lauri Saatpalu pole Vladivostokis käinud, kuid temagi teenis vene kroonus, õhukaitseväes. Seal oldud aja jooksul tekkis vaid üksainus hetk, kui oleks olnud põhjust raketid teele saata, aga seda ei tehtud.
Ma arvasin, et see on lugu ainult sõjaväeteenistusest, aga see oli midagi enamat.
Mulle meeldisid lapsepõlvekatked – need olid nii ehedad, niisuguse tundega räägitud, et uskusin iga sõna. Need kõlasid täpselt nii, nagu ma isegi olen mõelnud ja tundnud. 100% usutavust ja ehedust. Lausa füüsiliselt oli tunda, et näitleja on seda kõike ise läbi elanud ja räägibki ENDA sõnu, mitte Griškovetsi omi. Minule rullus silme ette pilt väikesest poisist. Väga meeldis, et taustapildid olid näitlejast endast. Vähemalt lapsepõlvepildid. Kas sõjaväepiltidel oli kujutatud teda ennast, ei õnnestunud tuvastada, aga ilmselt muud sõjaväepildid tema sõjaväesõpradest olid ehtsad ja võetud just tema sõjaväealbumist – vähemalt meeldis mulle sedaviisi mõelda. Minu mehel on samasugune album. Alguses ta mäletas oma kaaslaste nimesid, nüüd enam ei mäleta – väga palju on sellest aega möödas -, aga album on väga ilus – kalkale joonistatud purjelaevad ja muu säärane. Saatpalu räägitud sõjaväejuttudes oli ka väga palju sellist, mida ma teadsin või kujutasin elavalt ette, sest minu mees teenis ka mereväes – stopp! siiski kaks aastat, sest oli “metsmadrus”, mitte laevas ega allveelaevas – ja käisin teda mitmeid kordi külastamas. Tõsi, tema teenis tunduvalt lähemal – Krimmis – ja seal olid väga toredad inimesed. Võib-olla mitte kõik ja küllap oli sealgi rumalaid inimesi ja tobedaid tegevusi nagu Griškovetsi tekstis (a la viis korda päevas laevateki pesemist), kuid sellisel moel dedovštšinat nagu Griškovets Saatpalu suu läbi kirjeldas, Krimmis vist siiski polnud.
Väga kaasahaarav lugu. Jah, MIKS oli seda kõike vaja? Seda ei küsitud. Oli KÄSK.
Naljakaid kohti on ka, ünsa naljakas oli kirjeldus enne kojunaasmist püksisäärte laiaks õmblemisest ja muust säärasest – oojaaa, nii see oli, sest mäletan seda ka oma mehe juttudest.
Minu jaoks oli see lugu iseenda leidmisest ja iseendaks jäämisest. Käia läbi vene armeest ja ellu jääda ning pärast veel ennast üles leida oli kindlasti raske katsumus. Lisaks need lapsepõlves kogetud hetked, kui ei tahtnud kooli minna – see kõik jättis sügava mulje.
Väga meeldis lõpuvideo noorest Lauri Saatpalust – tema unistused esineda laval ja et seda esinemist filmitaks ning et teda teataks ja tuntaks, said teoks. See oli väga ilus lõpp sellele loole. Mulle väga meeldis näitleja isiklik suhestumine räägitava looga.
Teine etendus oli austerlanna Julia Rosa Stöckli esitatud „Lahkudes Zilleri orust“ (lavastaja Reinhard Goeber, kostüüm Margret Schlesti, video Lauren Jenkins).
Monomaffia bukletis on selle lavastuse kohta järgmist:
Tänapäeva moodsas maailmas on sul kaks võimalust – kas kukkuda või tõsuta püsti.
„Lahkudes Zilleri orust“ on lugu noorest Tirooli mänedžerist Elisabethist, kes on ennast kaotanud Pariisi ja Shanghai luksushotellide vahel lennates. Ta otsustab jääda New Yorki. Ehk on New York just see linn, kus elavad unistajad ja ta leiab lõpuks selle, mida on otsinud. Leida ja luua kodu selle linnadžunglis ja globaliseerunud maailmas.
Lavastus on inspiratsiooni saanud Ameerika ja Euroopa teatritradistioonidest, luues samal ajal uue versiooni postmodernsest teatrist. Laval on mitteverbaalne, psühholoogiline, etenduskunstide ja Austria huumori segu.
Julia- Rosa Stöckl on mänginud lavastust kolmes erinevas keeles ja nüüd on tal hea meel tuua lavastus Eesti vaatajani.
Mida mina selles loos nägin?
Minu jaoks oli see armastuse lugu ja lahkumine sealt, kus lavastuse kangelannat ei armastatud. Kodu on see, kus sind oodatakse, kus sa ei tunne end pidevalt süüdi. Kodu on ENESE otsimine ja leidmine – kes ma olen? Lootus leida ennast ja õnne kusagilt mujalt – kõige kaugemast linnast, ja kinnitada endale, et just siin on õnn ja rahulolu. Kuid õnn on sinu sees – ei kuskil mujal. Võid minna maakera kõige kaugemasse paika, aga kui sa pole iseennast leidnud ja põed, et sind ei armastata, siis pole vahet, kus sa oled. Ja kui oled end leidnud ja sind armastatakse – ka siis pole vahet, kus viibid. Sest siis oled sa KODUS. Sinu kodu on seal, kus on Sinu hing, kus Sind oodatakse.
Väga meeldis tema esitus – see oli nii elav, nii kaasahaarav, ta lausa säras! – , lavastusse laulu- ja tantsunumbrite põimimine, saksa keele kursuse läbiviimine ning esinemises eesti keele kasutamine – minu lugupidamine inimestele, kes vaevuvad eesti keelt ära õppima, et seda oma esinemises kasutada. Minu silmis näitab see austust selle maa ja rahva vastu, kuhu sa külla tuled.
AGA eriliselt vahva oli muidugi see, et tema esitusest tuli välja ka sakslaste ja austerlaste omavaheline nääklemine – ei midagi uut päikese all. Nõnda paistab see kõigil rahvustel olevat… Minu jaoks oli see märk sellest, et tegelase armastatu oli sakslane. Väikesed vihjed, naljad sakslaste aadressil – paralleel hiidlaste ja saarlaste omavahelisest aasimistest tulid kohe meelde.
Väga meeldejääv ja karismaatiline näitlejanna, võluv esitus!
Siis väike vaheaeg, et keha kinnitada, ning kell 21 päeva viimane etendus: „Kas jäite oma roaga tahule?“ (Autor ja näitleja Pavol Seroš, lavastaja Amošt Goldflam, Sloveenia).
Monomaffia bukletis on kirjas järgmine tekst:
Kui Pavol Seroš saatis meile info oma monolavastuse kohta, siis olime segaduses. Ja segaduses olime seetõttu, et lavastuse video oli võetud etenduselt, kus publik alustas naermist näitleja lavale ilmumisega ja lõpetas naermise näitleja lahkumisega lavalt. Millest Pavol rääkis, sellest me lakkamatu naeru tõttu aru ei saanudki. Palusime saata käsikirja. Vaatasime veel videot ja meile meeldis Pavoli liikumine laval. Hakkasime ka naerma.
See on füüsiline komöödia restoranide ja ettekandjate, kelnerite veidrast maailmast. Näitleja mängib üheaegselt 20 erinevat rolli, rõhudes publiku kujutlusvõimele ja ühendades teatri, klounikunsti, miimitehnika, tantsu ja absurdi.
Jaaa, ka Monomaffia publik naeris!
Tõesti-tõesti, see oli väga füüsiline teater ja nauditav oli vaadata, kuidas näitleja oskab oma keha kasutada ja teha seda niivõrd meisterlikult! Füüsis oli Pavoli vaieldamatu eelis ja oli tunda, et selle taga on väga tugev treening, kuna tema „akrobaatika“ polnud minu silmis just lihtsaimate killast. Niisugune lavastus ei tule lihtsalt – esiteks füüilise nõudlikkuse tõttu, ja teiseks seetõttu, et esitatavaid rolle oli mitukümmend ning neid kõiki meeles pidada ja teada täpselt, keda esitada – see pole kuigi lihtne. Pavol tuli sellega suurepäraselt toime ja teenis publikult marulise aplausi.
Kas mitte Taavi Teplenkov ei mänginud mitu aastat tagasi Monomaffial lavastuses, kus ta tegi lausa ca 40 rolli? Igatahes mõtlesin ka tookord, et see on ikka fantastiline töö, et mitte segi ajada 40 tegelaskuju – hääled, intonatsioonid, varjundid…!
Jaaa, otsisin kõikvõimsast internetist välja: see oli „Kõik on täis“ ja Taavi Teplenkov esitas seal 37 rolli ning tegemist oli samuti restoranilooga.
Restoranid ruulivad! 🙂
Igatahes pälvis Pavoli etteaste ka siin suure aplausi ja tänu. Muide, ka Pavol oskas mitmeidki sõnu ja väljendeid eesti keeles öelda, põimis sisse isegi Pärnu restoranid – jälle plusspunkt ja aplaus näitlejale!
Ja tema arvates on eestlased väga toredad inimesed – kõik räägivad inglise keelt! 🙂
Homme on festivali II päev. Kui kellelgi veel peaks õnnestuma mõnele etendusele piletit saada, siis soovitan soojalt – lavastused, mida tasub vaadata!
